Stadium House´i lühifilm on üks KLF´i geniaalsuse musternäidis, sest tegu on enam-vähem lõpliku produktiga mis pidutsedes tähistab pika teekonna lõppu. Ma ei räägi praegu KLF´i kui vihase kahe mehe projekti lõpust, vaid esitavate lugude viimistletuse tipust ja nende esitamise, ehk muusikafilmina pakkumise viisist laiadele massidele. KLF´i maailm oli Stadium House´i ajaks lõplikult loodud, iga moment filmist näitab ja kinnitab selle modernse teknopolise kompaktsust, ükski ots ei ole enam lahtine, ükski idee lõpuni viimata. Trancentral on sündinud ja püsib elus, sest KLF mantrana kordab ja ülekordab enese loomislegendi justkui aborigeenist rändur kes laulab nähtavale tuttavad mäed ja jõed. Kordamine on KLF´i kesksemaid teemasid. Jämedalt võib öelda, et bänd kasutab ja taaskasutab vaid paari viisijuppi ning samplit, ometi aga pannakse kogu väljastatav tulemus taas ja taas väga elavalt ning originaalselt kõlama, sest peale muusika pakutakse veel müstilist fantaasiamaailma. Just selle ulmelise, poolreligiosse - pooltehnilise paraleeluniversumis asuva Trancentral´i tehismaailma kuva annabki Stadium House suurepäraselt edasi. Stadium House´i triloogia koosneb kolmest tuntud hitist ( 3 A.M. Eternal, Last Train To Trancentra ja What Time Is Love? ) mida ükshaaval MTV´st noppides on mõnus vaadata aga ühtse lühifilmi raamidesse paigutununa lausa õnnelaks kogeda. Lisaks veel veider Behind the Scenes... lisa ( This Is Not What The KLF Is About ) mis ühteaegu ambient´lik reis helimaailmas kui pildis unelev laisk kaameralibisemine üle võtteplatsi. Väga kõva värk! 5/5
This Is What The KLF Is About.
No comments:
Post a Comment