Mulle täitsa meeldis aga ometi ei viitsiks ma seda elus enam kordagi vaadata. Täpselt selline film ongi, et vaatad, saad lavastajast aru, saad peategelasest aru, saad Kurt Cobain´ist aru ja ongi kõik. Või siis ei saa midagi aru, sest midagi ei seletata, midagi ei näidata ega öelda otse, vaid kaamera jälgib tuima ükskõiksusega ühe inimese viimaseid elupäevi, põigates vahepeal filmima ka peategelast ümbritsevate inimeste tühitegemisi. Sul lastakse endal juurde mõelda mida soovid. Kas viitsid üldse Kurt Cobain´i paraleeli vedada, kas tunned peategelasele kaasa või tülgastab sind tema sihitu käitumine ning ka lõpu kohta saad oma enese kõrvade vahel luua mitmeid versioone. Mina oleks isiklikult eelistanud astuda veel ühe sammu edasi ja rookida filmist välja kõik napid dialoogitükid, sest tegelikkuses ei andnud need midagi juurde vaid ainult lõhkusid tardunud lahkumisvaikust. Kui filmile heidetakse ette, et liiga tuimalt patseeritakse ringi, siis oleksin isiklikult eelistanud seda sõnatut, kuid maagiliselt lummavat uitamist igasugusele suhtlemisele. Tuim tükk oleks võinud veelgi tuimem olla ja läbi selle elavam, ehk surmale kui eesmärgile lähemal. 3,5/5
Täht.
No comments:
Post a Comment