KM 31: Kilometro 31 - Rigoberto Castañeda 2006Mehhiko kümne aasta jooksul tehtutest parim öeldi selle horrori kohta. Pole ma mehhiko õudusfilmide spetsialist, et nõustuda või siis maha teha aga igati korralikuks pean filmi küll. Külmavärinad jooksid kenasti mööda selga, näpp käis paar korda pausinupul, sest pinge oli väljakannatamatu ning vägisi tikkus pähe mõte, et kellegi koolnukäsi tahab ka mind ennast diivanitagant haarata. Nii-öelda junn oli jahe. Peale kõhedusttekitava sisu oli aga pakkumisel veel silmailu, pilt meenutas toonilt mõnda Marilyn Mansoni või NIN´i videot ja arvutigraafika oli end kenasti filmilinti sättinud.
Kõik oli korralik aga kõike oli õnnetuseks liiga palju. Kuigi puudusid halvale õudusfilmile omased ettearvatavad ja poolkohustuslikud ehmatuskohad ning selle asemel pakuti ehedat õõva, oli seda aga nii palju, et peagi hakkas ära väsitama. Tavaliselt on muidugi vastupidi ja sa lausa ootad millal miskit toimuks, seekord aga ajasid kummitused iga viie minuti tagant pea kapist välja ja tegid boo, intensiivsus mis aga lõpus enam kõhedust esile ei kutsunud. 
Samuti oli stoori ise liiga keerukas ja lõpp jäi minusugusele harimatule matsile isegi väheke segaseks. Tundus, et oli soovitud palju erinevatest õudsusfilmidest tuttavaid ja töökindlaid momente sisse kuhjata aga kogu massi juures läks otsene edasiviiv tegevus kaotsi, mõistatusi oli rohkem kui lahendajaid. Ja kui nüüd filmi lõpuni jõuda, siis osati kogu põnev ja müstiline ghost-story ühe tobedat digivälimust omava kättemaksuvaimuga rappa vedada. 
Ühesõnaga väga hästi tehtud ja korraliku välimusega horrorfilm kus aga tegevusliine on liiga palju ( lapsepõlvemälestused, 31. kilomeeter, side teispoolsusega, kummituslaps jne...), hirmuhetki genereeriti liiga sagedasti ning lõpuks finisheeriti ühe inetu, kuid "hirmuäratava" digijunniga, kuigi oleks võinud jääda lihtsa tagasihoidliku meigi tasemele. Hea õudukas aga virisemist jaguks. 3/5
Uppunud ja taas elluärganud ema.
No comments:
Post a Comment