Armastusdraamad kus sügavate tunnete asemel hoopis põnevust kruvitakse meeldivad mulle väga. Ega ma muidugi ka julmalt väida, et käesolevas filmis sügavaid tundeid polnud, loomulikult leidus, sest ega torkiva emotsionaalse laeguta sa liikuma hakka ja tegusid korda saada. Küll aga mängiti käesolevas filmis need romantilised õhinad ja hingesidemed välja sekundaarseina ning loo enese käänakud võtsid pearolli. Üle hulga aja kolmiodraama mida oli huvitav jälgida, sest tegelased kõndisid üksteist pettes pidevalt noateral ja kogu ülesehitatud valedevõrk võis iga moment napilt hajuma hakata paljastades maskid mida peategelased kandsid. Taavi Eelmaa mainis paar nädalat tagasi, et tegu pole üldse soomlasliku filmiga. Me pikemalt teemal peatuma ei jäänud ja ma ei tea mida ta täpselt silmas pidas, kuid minu jaoks oli küll tegemist naabritele omase kinoga ja seda nii tonaalsuses, pildi karguses kui ka tunnete tasakaalukuses. Soomlased ise tundsid vähemalt küll sugulust ekraanil toimuvaga, valiti ju teos 2007 parimaks kodumaiseks filmiks ja sai lisaks veel kõiksugu muid väärilisi auhindu. Küll aga mindi filmi viimase kahekümne minuti jooksul süzhee fiilingu koha pealt võttes külmalt põhjamaalt paar tublit laiuskraadi lõuna poole, sest sisse jooksid liiga dramaatilised momendid, just sellised mida üks korralik skandinaavia film vältida oleks püüdnud aga ladinaameerika kahel käel tervitanud. Liigne melodraama lõpus ja liiga sulnis viimane akord oli lisatud filmile mis väärinuks tagasihoidlikumat ja läbi selle tõepärasemat lähenemist. Hea pinev suhtedraama. 3,5/5
Outi Mäenpää oli vapustavalt hea.
No comments:
Post a Comment