Mimino

Mimino - Georgi Daneliya 1977

Hiljuti väitis üks eesti koomik, et okupatsiooniajal oli lihtne nalja teha. Eino Baskin läks kultuurimajas rahva ette lavale ja ütles, et poes vorsti ei ole. Koheselt purskus saalitäis kolhoosnikke südamest naerma hoides vappudes kõhtu kinni. Lihtne! Umbes samasugune huumor on ka Mimino filmis. Pidevalt käib üks defitsiitse kaubaga äritsemine, sahker-mahker, asjade hankimine ja müümine. On selleks siis autokummid, hollandi kanad, meestejalatsid, kotitäis jahu või isegi hotelli broneering, kaup kogu aeg liigub. "Materjaalsed naljad" ära võttes muutuks film koheselt poole lühemaks. Järgi jääks koomiline sõprus, kättemaks häbistatud õe eest ( mis jälle on otsapidi negatiivses võtmes seotud NL mentaliteediga ) ja ports propagandamaigulisi kaadreid välismaast. Läbi ja lõhki nõukogude teema mis kommunismiparadiisi elu tundmata oma koomikas väga napiks jääks. Lääne inimene ei mõistaks "vorsti ei ole" huumori kõiki nüanse ja nii jääbki Mimino puhtalt homo sovjeticuse nostalgia filmiks. 3/5

Vakhtang Kikabidze - mees kelle plakati ma pannoolt kunagi sõber Opsile kingituseks varastasin.