Sõna "eksperimentaalfilm" võiks minu teadvuse jaoks olla justkui punane vilkuv tuluke mis käsib eemale hoida. Nii palju on jõutud juba kunsti taha varjunud mõtetut punnitamist näha, et teoreetiliselt nüüdseks peaksin juba oskama kõike seda filmikunstis vältida või siis neile filmidele eriti kõrged standardid seadma. Praktiliselt olen aga ikka monkey kes satub kohe hasarti kui midagi eriti eriti eriti erilist leiab. Kuna olen viimasel ajal õudusfilmide lainel hulpinud, lasin end seekord võluda sõnapaarist Experimental Horror. Big mistake just ei ütleks aga ega pool tosinat 10 minutiliseid lühifilme ka just tujutõstev kogemus ei olnud. Painav küll, kuid liiga segane, et seda puhast horrorit, mida ootasin, sealt piltide ja helide virvarrist tabada. Võib-olla mu soov konkreetset õudust leida keeras kogemuse nässu. Bill Morrison´i laadse montaažiga lühifilme oleks arvatavasti pidanud lihtsalt visuaalse tsillina võtma, lasta rohkem meelel kui silmal kaadritest horrorit noppida.Parim oli minu arust J. X. Williams´i The Virgin Sacrifice, 60-ndate psühhedeelne ja koomiline lugu tummast tüdrukust, keda korterikaaslased kutsuvad mustale missale. Värvid, dope ja saatan. Ka Damon Packard´i varasem Super8-ga ülesvõetud vere ja gore vaatemäng Dawn of an Evil Millennium oli tänu Gwar´i videot meenutavale kodukino huumorile vaadatav. Lisadena oli ruumitäiteks veel B-filmide trailereid, dokfilm alateadvuse mõjutamisest ja koomiline lühiõudukas "The Haunted Mouth" hammaste harjamise kasulikkusest. Paar vaadatavat lühifilmi ja paar konkreetset ajukeppi, õiget horrorit aga ei kusagil. 2/5
Umbes 80% ajast oli telekaekraan selline - experimental you know !
No comments:
Post a Comment