Lugesin hiljuti David Quammeni raamatut "Dodo laul - Saarte biogeograafia ja liikide hääbumine" kus kiruti taga teadlast Dian Fossey´d ( film Gorillas in the Mist: The Story of Dian Fossey ), kuna tema otsene sekkumine oma uuritava gorillakarja igapäevaellu sai primaatidele saatuslikuks. Olles harjunud inimese lõhnaga ei osanud ahvikari enam salakütte karta ja notiti viimseni maha. Kerge õiglusena võib tunduda ka Dian Fossey´d tabanud hoolealustega sarnane saatus. Zana Briski käitub paljuski ahviuurijaga samalaadselt. Proovib pakkuda Kalkutta bordellis sündinud lastele lootusi paremale tulevikule, andmata enesele aru, et üks valge naine ei muuda indias ühiskonda. See on rohkem lääne inimese õiglustunde jaoks mängitud "heategemine" mis peaks jätma vaatajasse "kõik-on-korras" mulje peale seda sotsiaalporno tarbimist. Alaealised bordellides võib lääne inimest shokeerida, kuid indias on see täiesti normaalne käitumine ja tänu rahvastiku kasvule muutub olukord järjest drastilisemaks. 10 aastane oma keha müüv laps teenib sellega raha, et mitte nälga surra aga valge inimene käsib tal hoopis mängida ja laulda, andmata midagi kõhutäiteks. Film proovib jätta muljet justkui sunniksid pahad emad omi lapsi prostituutideks, kuid see on hoopis meeletu vaesus. Ükski ema ei sooviks näha oma tütart tänaval, kuid neil lihtsalt ei ole muud väljapääsu hinges püsimiseks. Ma loodan, et valgenahaline daam suudab võib-olla tõesti paari lapse elujärge parandada, kuid film oli ikka tehtud olukorra shokeeriva ülevaatena mis peaks müüma. Indias jänki kedagi ju ühest kastist teise tõsta ei suuda, kuigi vaatajale üritatakse seda muljet jätta. Nägu Võsa Petsi reportaažid paadialustega, hea järgmine päev tööl jotade üle naerda aga eluheidikute olukorda muutma ei kannusta. Võlt "heateod" ja tõeline porduhorror. 1,5/5
Sonagachi fresh meat - aga nii se ju ongi.
No comments:
Post a Comment