The Wish Tree - Soovide puu

Soovide puu - Liina Paakspuu 2008

Tennessee´st päris valgenahaline trailer-trash tsikk saabub New York´i, et teha elu läbilöök. Kodukanti jäävad maha kibedad mälestused - vägistamine oma lihase isa poolt 13-ndal eluaastal, pooleli jäänud algkool, esiklapse surm jänesejahil toimunud õnnetuses, crackivõõrutuse ajal sotsiaalameti poolt ära võetud teine laps ning end sõjaväkke möllinud abikaasa hukkumine patrullides Bagdadi tänavail. Hilisteismeikka jõudnud neiut ei oota kodus midagi säravat, maailma metropolis aga loodetavalt küll, eriti kui veel end Suures Õunas sisseseadnud sõbrants lubab tutvusi appi võttes teda kõigist ustest sisse aidata. Reaalsus on aga teine ja peagi avastab loodetud tantsutüdruku karjääri jaoks liiga eluraskustest räsitud välimusega neiu end hoopis New Jersey korealasest poepidaja uberikus kassaaparaadi tagant kus hiinlasest koristaja teda tähelepanuavaldustega piirab ning ahvatleb karaokena "Yangtse jõge" laulma. Loodetud lukskorteri asemel aga on elukohaks sotsiaalmaja kus naabriteks paranoiline juudivanamees, methisõltlasest neeger oma naise ( Soovide puust soniv voodoo preestrinna ) ning lapsega ja kolm pakistanlaste kes toas lõkkel kohalikust ojast püütud parte õhtusöögiks praevad. Peagi aga hakkab masenduspilvede vahelt särama päikesekiir, nimelt kohtub ta Elvise immiteerijaga ja Memphise lähedalt Palookaville´ist pärit neiul lööb otse loomulikult Kuninga teisikut nähes jalust nõrgaks ja ta on valmis oma südame kinkima. Enne täiusliku armuõnne saabumist tuleb tal aga üle elada NY-i ohtlikuma sarimõrvari "Son of Son of Sam"´i rünnak ja aidata naaber vabaks narkoprobleemidest. See sisukirjeldus oli loomulikult liialdustega, kuid umbes samalaadsena võiks tegevus välja näha kui mõni USA indielavastaja asja ette võtnud oleks. Jutt ameerikast aga selle tõttu, et film tundus minu jaoks just nimelt väikeseeelarvelise ühendriikide kinona mis tulnud põhjapoolsematest osariikidest või siis lavastatud Kanadas. Eestlaslikkust ma ei märganud ja arvan, et Liina vältis seda taotluslikult, rahvusvaheliselt tuttavate märkidega kino kergem müüa kui mulgikapsadraamat ja kamajahukomöödiat. Filmi puhul meeldis väga tsill fiiling, pingutamata iisilt tehtud, kui vaja lasti vilet muretsemise asemel, kui vaja väheke ka sätiti ja seati. Ei olnud püütud vägisi vaatajale pähe istuda ega tema väetit aju keerukusega kurnata, säästeti nii klienti kui võeti ka ise asju ladnalt. Kõiges oli tunda kergust, kuid mitte haltuura mõttes. Ka muusika oli OK, kõrva ei torkinud ja tundus, et vahepeal meenutas isegi KLF-i surematut Chill Out plaati.Kuna aga mu blogi koosneb suuremalt jaolt virisemisest, siis ei saa ma ka seekord ilma nõrkusi väljatoomata jääda. Esites oli peategelane läbinisti ebausutav. Vaatajale taheti selgeks teha, et tsikk on teismeline, kuid juhul kui ta just külakoolis 7 aastat istuma polnud jäänud, siis välimuselt küll just kooli lõpetanuga tegemist polnud. Samuti oli tal kahtlane teadmistepagas, sest vaevalt Kapa-Kohilast pärit beibe teab midagi black metalist ja veelgi kahtlasem, et ta seda Norraga seostab, samas aga puuduvad tal elementaarsed maalähedased teadmised elust ja selle mehhanismidest. Maainimene peaks ju kahe jalaga maale toetuma ja maainimese tarkust omama, mitte aga peata kanana ringi jooksma. Ja siis veel välditav goof korterite paigutusega majas, Erki Lauri lausa jubedustekitavalt ebamehelikult nohilklik välimus noorte taaskohtumisel haiglas ja lõpp mis lausa vastumeelse imaluse tipp eesti kinomaastikul. Kuna ma koheselt peale filmi vaatamist kirjutama ei hakanud, siis avastasin, et nädalake hiljem hakkas mind filmile mõeldes veel ka vägivallatstseen häirima. Tundus justkui kohustuslikult lisatud, et teoses ka midagi teravat oleks. Koheselt peale vaatamist oleksin andnud hindeks seitsme, sest samaväärsena hindaksin ka analoogset USA indiefilmi, nüüd aga tagasimõeldes punn vähem. 3/5

Yggdrasil