Mõned kuud peale Michael Moore´i Fahrenheit 9/11-t andsid vabariiklased vastulöögi käesoleva filmi näol ja juba siis oli mul kange tahtmine seda näha, sest kui vaidlus, siis tuleb ju mõlemad osapooled ära kuulata. Kui aga Moore´i dokumentaali võib noppida üles kasvõi hamburgeriputkast, siis Alan Peterson´i vastaspoolte pajatusi pakkuvat dokki tuli neli aastat oodata ja ega see ootus end lõpuks ära ei tasunud. Kui filmist esimesed korrad meedias juttu tehti väideti koheselt, et tegu on halva propagandafilmiga. Eks muidugi need vabariiklased susserdavad siin ja seal aga, et tegu ikka tõeliselt halva filmiga oli tuli mulle lausa üllatusena.Michael Moore´i valede ümberlükkamine poleks ju pidanud keeruline olema, sest tema filmis neid tõesti leidus ja hilisemad filmidon neindele ka tähelepanu juhtinud. Paistis aga, et see polnud tegijate peamine eesmärk, vaid vassimiste päevavalgele tirimise asemel lasti ise sama laul lahti ning tossutati kõik kohad paksu musta suitsu täis. Prooviti ühesõnaga ülekarjuda. Haledad Bush´i kiitvad intervjuukatked millel Moore´i filmiga midagi ühist polnud, sekka veel patriotismi ja vaid näpuotsaga uurivat dokumentalistikat. Seegi pigem mitte uuriv, vaid väidetavate uurijate poolt juba läbi uuritud ning nüüd lihtsalt tulemuste ette ladumine. Filmi vaadates tuli meelde mõned päevad tagasi alanud Keskerakonna välistreklaamil põhinev laimukampaania. Umbes samalaadseid hämavaid üldistusi pakkus ka käesolev film. 1,5/5
Kui 3000 inimest hukkus traagiliselt, siis järelikult pidi see ju olema täiesti etteteadmata terroriakt.
No comments:
Post a Comment