JCVD valmimise ajal hakati foorumites sosistama, et lõpuks teeb Jean-Claude Van Damme sellise filmi mis peaks peenema maitsega kriitikutele samuti meeldima. Võib-olla meeldis ja mina lihtsalt ei oma nii väljatimmitud meelt kui tõelised filmikriitikud, igaljuhul mulle küll suurt muljet ei jätnud. Küll aga oli tööd muhe vaadata, Van Damme´t keskeakriisi ja depressiivsuse käes vaevlevana pole just pilt mida iga film pakuks. Eks selle JCVD vastandamise peale oli asi üles ehitatudki, kerge eneseiroonia ja paroodia, kübeke dokumentaalse maiguga tausta ning kogu kickboxer´i isikut siduv fiktiivne tobe komöödialugu. Brüsseli puupea oli tasemel ja tema ümber pöörlevad naljad ruulisid. Eriti alguses kui Hong Kongi filmilavastaja süüdistab meest John Woo Hollywood´i meelitamises ning kantonist inglisekeelde panev tõlk proovib vihase hiinlase teksti viisakamaks siluda. John Woo´ga seotud süüdistused hüppavad aga hiljemgi veel esile, samuti mehe teiste filmirollidega seotud inside-joke´id. Aga seda JCVD filmikarjääri ümber toimuvat oleks võinud veelgi enam olla, lõpuks jäi ikka nii, et eht-prantslaslik jant võttis võimust ja Van Damme isik ei saanud kogu väljateenitud ekraaniaega enese alla. Olen täiesti kindel, et britist või jänkist lavastaja oleks mehe ümber mitmeid kordi maitsekama ja teravama satiiri ehitanud, näiteks Spike Jonze sai John Malkovich´i kõverpeeglisse asetamisega suurepäraselt hakkama. 2,5/5
Rusikamehe õnnelikud filmiaastad.
No comments:
Post a Comment