Woo-ri Aek-syeon-bae-woo-da - Jung Byung-Gil 2008Jung Byung-Gil oli aastaid kõige ehedam video-nerd, istus töötuna olles päevad läbi oma toas, vaatas kuni kaheksa filmi päevas ning lahkus majast vaid, et videolaenutusse uut kraami hagema minna. 2004 võttis mees end kokku ja otsustas minna Korea kaskadööride kooli ( Seoul Action School ), sinna mitte küll väljaõppeprogrammi läbima, vaid dokumentaalfilmi väntama. Sai sisseastumiskatsetest treeneri vastutulelikkuse tõttu läbi mitte ühtegi füüsilise jõu või vastupidavuse demonstratsiooni andmata ja veetis sellest hetkest peale vabad momendid kursusekaaslasi, nende treeningprogramme, filmirolle ning eraelu, filmides.
Neli aastat hiljem oli koos piisavalt materjali, et kinolinale lasta üks minu arust viimase aja parimaid ning südamlikumaid korea filme. Alul nagu ei saa arugi mida režissöör nüüd otseselt teha tahab, tundub segapudruna kus dokumentalistika on sassis mängulisuse ning filmiliku dramaatikaga. Minul võttis tunnikese enne kui mehe omapärane lähenemine kliksatas ning sellest hetkest peale muutus filmi vaatamine positiivsete emotsionaaliderohkeks naudinguks. 
Kogu film on dokumentaalne, kuid tehtud nii suure armastusega portreteeritavate vastu, et reaalsuse kuvamise tunne mõningatel hetkedel isegi kaob ning tundib justkui vaataksid draamat, komöödiat või romantilist suhtefilmi. Paras annus antakse sulle kõike, sest iseenesest väga julma ja karmi dokki kõrval jookseb veel mõnede inimeste äparduv eraelu, masendavad minevikumälestused, õnnestumised töös kui uutes väljakutsetes ning üks kinoajaloo kõige armsamini lavastatud ( seekord tõesti lavastatud, kuid seda dokumentaalfilmi raames ja dokumentaalfilmi reeglitest kinni pidades ) romantiline moment mis oma nunnulikkuses on juba ise täit skoori väärt. 
Filmi lõppedes oli tunne nagu oleksid midagi väga ilusat ja südamlikku näinud, pole aastaid paremat meeleolu tõstvat tõsielu teost vaatama sattunud. Sümpaatne lähenemine stuntmen´ide maailmale, film sõprusest ja action-kinost. Boonusena diskil veel kaskadööridekursuse lennu lühipõnevik kus demonstreeritakse koolis õpitut. 5/5
Mõningate filmide postrid kus käesoleva lennu noored kaskadöörid üles astusid.
4 comments:
jeju saarest oli maalitud ebaõiglaselt trööstitu pilt - ainult rohumaad ja obesed ja elanikeks juhmivõitu põllumehed. kui ise seal viibisin tundus küll vägagi elamiskõlblik paik.
Kui sa mõtled seda kohta kus hobutrikitaja elas, siis minu arust ei näidanud paikka piisavalt, et selle järgi võiks mingit ettekujutust luua. Mina kohalikku geograafiat ei tunne, saare jutt tuleb üllatusena.
Lootsin midagi enamat. Võib-olla rohkem filmitaguseid võtteid. Tean, et selleks tuleks iga filmi plaat eraldi kätte võtta ja making-ofi vaadata.
See nö lavastatud autõnnetus oli hästi välja kukkunud. Mind võttis võpatama.
Siiski üldkokkuvõttes hea.
PS. See oli vist esimene dok peale aastast pausi, nii et... jah.
Minu arust hea, et neid making off tüüpi hetki nii napilt oli, ma ei vaata kunagi sedalaadi lisasid või siis lasen kerimisega läbi. Üldiselt olen arvamusel, et näha näitlejaid nende loomulikus olekus, lõhub filmist saadud maagia. Korea filmidel on muidugi 90 lisadest ka ilma eng subbideta, scene reliisidel aga stripitud.
Post a Comment