Frozen River - Courtney Hunt 2008Film mida ma sel aastal PÖFF´il kõige enam vaadata oleksin soovinud, kuid "biznismehelikus" ajanappuses jäi siis kinno minemata. Vaatamata aga ei jäänud ja hetkel tundub isegi hea, et mitte hõbelinalt vaid telekaekraanilt. Põhjus pole selles, et film kehv oleks olnud, vaid hoopis žanris, sest olen ikka veel veendunud draama sobilikkuses kodukinno ja vaatemägulise action´i kuuluvusest kinokinno. Käesolevat filmi oli nädal tagasi diivanil vedeledes kohe kindlasti hulga mõnusam vaadata kui PÖFF´il koos rahvahulgaga, inteemsem lähenemine tundus õigem.
Lugesin mõned päevad tagasi Filmipurgi hinnangut teosest ja minule isiklikult meeldis just vastupidine asi, seal kus naaberblogija heidab ette lõpu liigset hollywooodlikkust ja eripäratust, leidsin mina just filmi tõusukoha. Lugu oli ülesehituselt järjest sügavamasse ahistusse viiv, vaatajat valmistatakse pidevalt ette halvimaks ning antakse mõista, et pane närv valmis, kohe hakkavad jubedad asjad juhtuma. Langemine aga tasandtakse ning peatakse sellise hingeküllust paljastava sümpaatsusega, et koheselt tuli soe tunne südamesse, jäi sinna ka peale lõputiitreis ja isegi pisar polnud kaugel.
Filmi puhul ei saa mööda minna ka viimasel ajal lemmikteemaks kujunenud indiaanlastest. Tegu taas põlisrahva eluviise tutvustava linalooga kus seekord näidati NY osariigi ja Quebeci vahel üle riigipiiride ulatuva mohikaanlaste reservaadi sise-elu, kombeid ning reservaadi omavalitsuse, ehk hõimunõukogu jurisdiktsiooni piire. Armas hea indiefilm indiaanlastest ja nende naabritest, treilerpargi valgest prahist. Samad probleemid on mõlema rahva esindajatel - krooniline rahapuudus, jalgalasknud abikaasad ja laste kasvatamise rõõmud ja mured. 3,5/5
Külmunud jõel.
No comments:
Post a Comment