Warren Ellis, Darick Robertson - Transmetropolitan #1-3Vertigo 1997
Koomikseid ulatades ütles Lauri, et Transmetropolitan´ist saab kindlasti minu uus lemmiksari. Võib-olla kunagi saabki aga esimest albumit meenutades veel küll mitte. Joonistusstiil ja stoori oli minu maitse jaoks väheke liiga noortepärane ning detailides punnitatult vaimukas, oli küll küberpunk ja kõva ulmetulevik aga kehv seiklus. Samas muidugi oli esimene album pea poole õhem kui järgnevad, loodan, et pikem lugu on ka sisu poolest rikkalikum.
2 comments:
Minulgi on tegelikult kogu see sari vihikutena olemas. Kuigi ei teagi, miks, sai teine tegelikult puhtast inertsist kunagi, ammustel aegadel, tellitud. Hakkasin lugema, aga tõepoolest - ei istunud. Vertigo tollastest ulmeasjadest meeldis tegelikult hoopis siuke minisari kui "20/20 Vision", 4 3-osalist lugu. Ma ei teagi peast, ilmus see üldse tpb-na.
Aga Transmetro... Warren Ellis on minu meelest üsna samasugune tegelane kui Guy Ritchie või jälestusväärne Kevin "nerdijumal" Smith - temagi püüab nii väga cool ja deep olla, et see mõjub pigem naeruväärse ja võltsina. Lisaks pole sari ka joonistuslikult suurem asi, värvid veel eriti. Kui selle oleks paberile jooninud Frank Quitely, siis ehk arvaksin veidi teisiti ka sisust, aga...
Sorry, leidsin lihtsalt koha, kus oma aastatega kogunenud arvamus välja "ventida".
:)
vendi, vendi!
Loen hetkel teist albumit ja kuna sau netist veits taustainffi uuritud, siis istub paremini, on oma märkides mõistetavam. Aga fännamisest on veel asi kaugel.
Post a Comment