Minu esmatutvus Spalding Gray talendiga toimus aastaid tagasi soome TV vahendusel kui sattusin nägema tema silmaoperatsioonidest pajatavat Gray's Anatomy´t. Tegu on nüüdseks juba meie seast lahkunud multitalendiga kes kogus tuntust oma monoloogetendustega. Mees istus teatrilaval asuva laua taha, valas karafinist klaasitäe vett, laotas enese ette märkmepaberind ning asus publikule jutustama mõnusamaid seiku oma elust. Iga etendus omas küll mõnda kindlat liini, kuid vahele pikkis mees ka muid jutte mis meelde tulid ning kuigi suuremalt jaolt oli harjutatud esinemisega, toimus tihti ka improvisatsioone ning loode jutustustehnika läks iga etendusega paremaks. Seekordses Jonathan Demme´i poolt linti võetud monoloogis rääkis Spalding oma kogemustest Tais kus Roland Joffé oli väntamas oma klassikalist draamat The Killing Field. Gray´l oli filmis väike roll, ta mängis Ameerika suursaadiku abi ja nendest võttepäevadest ja öödest mees pajataski. Kinotegemiste telgitagustele veel lisaks narkootikumidest, tüütutest naabritest, tai hooramajade kommetest, oma girlfriendist, tuumaallveelaevadest ja ühendriikide poliitikast, lisaks võeti läbi ka tükike punaste khmeeridega seotud Kambodža ajalugu.Spalding Gray juttudes on koomikat, kuid akti ennast ei saa pidada satnd-up ( sit-down ) esinemiseks, vaid pigem heaks loovestmiseks. Mees ei püüa olla otseselt koomiline, lihtsalt tema entusiasm biograafiliste seikade paljastamisel on kaasahaaravalt lummav ning peagi avastad end justkui sõbra seltskonnas, kus tuttavlik suhe juba ise muudab sõnad ja teod naljakaks. Seekordses filmiversioonis oli põhirõhk jutustamisel enesel, erinevalt taustavisuaale loonud Steven Soderbergh´ist Gray's Anatomy puhul, jäi Demme lihtsalt etenduse dokumenteerijaks. 4/5
"Siin oleksin ma peaaegu ära uppunud!"
No comments:
Post a Comment