Kui Dr. Horrible's Sing-Along Blog laulud haaravad koheselt kaasa, kihutavad tuju lakke ning panevad juba teist refräänikohta kaasa laulma, siis Repo rokiliku puudutusega ooperifantoomilikud laulunubrid jätavad nõutuks ning tunduvad kogu filmi takerdavatena. Tegevus justkui jäätuks hetkel kui näitlejad suu avavad ja vaataja peab lihtsalt kehvapoolse lõõritamise taustal viis minutit ootama ennekui üldlooga taas edasi minnakse. Laulmine oli suur miinus aga seda oli ka stoori üldiselt, sest see mis teatrilaval võib veel kena välja paista, ei pruugi filmina mitte mingisuguseid emotsioone ärgitada, eriti aga veel kui ka film näebki oma dekoratiivsuses välja nagu muusikaliülekanne televisiooni vahendusel. Leidus küll oodatud gooti, industriali ja tekno fetishi viiteid ning tulevik nägi välja üpriski stiilses mustas, mida aga polnud oli järgmisena vaatajaile lubatud gore. Filmi alul veristamist ja veristajat ( repoman - Anthony Head ) nähes on tunne, et nüüd saab verekoskesid ja soolikamägesid kogeda, kuid peagi selgub, et peale paari pisara ning kõhustkisutud maksa midagi anatoomilisemat ei pakutagi. Lihtsalt üks gootiroki ja ulme-fantasy-ga tulevikuvisioon, selline tüüpiline b-movie millesse olid topitud laulunumbrid. 1,5/5
Repo kisub elundivõlglaselt firmale kuuluvat maksa mille liisingumaksetega jäädi hiljaks.
No comments:
Post a Comment