Calvaire - The Ordeal

Calvaire - Fabrice Du Welz 2004

Prantsuse horror on viimasel ajal korralik olnud aga belgi paari aasta tagune hitt oli lausa suurepärane. Calvaire´i tegelikult otseselt õudusfilmiks pidada ei saagi, eks survival-thriller ole täpsem mõiste, kuid paaris kohas nägin filmi reklaamitavat horrori tag´iga ja võib ka nii. Mina isiklikult hakkasin vaatama õudusfilmi ootustega ja arvasin pealiskaudse sisututvustuse tõttu valel-ajal-vales-kohas tüüpi slasheriga tegu olevat ja seetõttu oli inteligentse põneviku väljakoorumine igati tervitatav ja tujutõstev üllatus. Nii, et soovitan teistelegi oodata slasherit ja siis nautida seda mida tegelikult pakkuma hakatakse. Calvaire võrdlema hakates hüppab esimesena kohe pähe Deliverance, kultusfilm kus jõele kanuumatkale läinud meestekamp sattus kohalike hillbillyde märklauaks. Calvaire´is on üksainus ohver, šansoone laulev keskpärane lavaesineja kes vihmas oma auto valelt teeotsalt sissekeerab kus mootor keset padrikut üles ütleb ja lõpuks vettinuna ontliku võõrastemajapidaja juurde ööbima jääb. Välimuselt ja olemuselt Paul Giamatti belgia vanemat venda meenutav hotelliomanik pole aga just kõige tervema mõistuse juures aga vähemalt nii taiplik, et hoiatab meest kohalike külahullude otsa mitte sattuma ja pigem võõrastemajas konutama, nii kaua kui autot hoovipeal remonditakse. Fabrice Du Welz´i suurimaks teeneks käesoleva filmi puhul tuleb pidada vaikselt aga julma haardega pitsitavast veider-kõhedast atmösfääri tihenemist mida film edenedes järjest enam endas kannab. Juba ammu polnud nii maitsekat freaky´t ja bizarre´i filmi näinud. Uudishimu piitsutavalt põnev ja värdjalikult kummaliste hetkedega mis mängiti nõksuga üle aga samas ääretu proffessionaalse oskusega keerati mustaks huumoriks andes mõista, et lavastaja ise ka saab aru kui ülepulbitsev ja fantaasiarikas ta groteskihimu on olnud. Belgia kolkakülla sattumine on otsekui ekskursioon keskaega. Inetud rumalad või laus debiilsed mehed, tontlikud lapsed, kaugusest kostev traktorimüra, lehmapiim ja seasitt, sood ja metsad ning kõiki kohalikke pidevalt painav palavikuline nikunälg. Spermat lendab samapalju kui haavleid ja teise näitena võikski esile tuua Straw Dogs´i. Kummaliste ja kummitavate põnevike paremikku kindlalt positseeruv linalugu, kohustuslik kraam hea huumori, out-of-this-world fiilingu ja perversuste austajaile. 4,5/5

Külakortsis kohe algav tantsuõhtu on filmiajaloo parim disco üldse. See on nii...nii..nii...ma ütlen!!!