The Dacians - Daaklased

Dacii - Sergiu Nicolaescu 1967

Viimse reliikvia vaatamine tuletas meelde, et kusagil kõvakettal elab teine lapsepõlves fännatud seiklusfilm. Muda postitusest innustust saades olin paar kuud tagasi väheke netiluuret teinud ja leidnud üle nelja gigase ISO imidži mind isegi võrgumaailmas ootamas. Suur oli aga üllatus kui selgus, et allalaetud ISO oli tegelikult lihtlabaselt kokkumätsitud viiest erinevast mpeg-4 failist, kooslus mida isegi parima tahtmise juures DVD-ks nimetada ei saa. Lisaks oli ingliskeelne subtiitriteks paar numbrit standardist suurem ja tänu sellele roosat tooni justkui lõbusa mamsli aluspesu. Ah tühja, kõrvetasin RW-le ja vaatasin fail-faili kaupa ära. Kui ma Viimsele reliikviale andsin kaheksa punni nostalgialöögist ja Eve Kivi blondide juuste pärast, siis Daaklased on oma seitsme kindlalt välja teeninud. Lahingustseenid olid päris võimsad, kaasatud oli ikka leegionide viisi "roomlasi", mitte ei filmitud paari tosinat kähmlejat mitme eri nurga alt. Korralikud suurejoonelised armaadad, põnev kindlusevallutamise hetk ja üks kena killuke leegionäride argipäevast kui mudas vankreid sikutati. Aus töö. Lugu ise oli nagu selleaja ajaloolise taustaga seiklusfilmid ikka. Veidike kahevõitlust, kuningeid ning nende karme otsuseid, paar täitsa korralikku traagikaniiti ja loomulikult peotäis romantikat. Lapsepõlvest meeldejäänud kohad nagu printsi ohverdamine, üliku mõõgaotsas suremine ja kurikuulus noamäng mõjusid nüüdki karmide hetkedena, lausa jahmatas ennastki kui tugevad märgid need kogu filmi jaoks olid. Jah, mulle meeldis. 3,5/5

Pierre Brice oli justkui Alain Delon´i noorem vend.