The Omega Man - Boris Sagal 1971Oomega mees oli nii ja naa. Nii oli nagu asisem lugu kui hiljutinähtud I Am Legend, stoori oli sügavam ning mutant-actioni asemel pakkus veidike filosoofilisemat lähenemist doktori ja majaümber luusivate tegelaste vahel. Asi polnud niivõrd veres ega tapmises kui puhtuse õpetuses ja patust päästmises. Uuema versiooni kiskjad nägid tänu kehvapoolsele arvutigraafuikale naeruväärsed välja aga sama võib öelda ka 1971 aasta pimeduserahva kohta. Kapuutsidega ja helikopteripiloodi päikesepriliidega albiinoneegrid kes relvadena kasutasid keskaegset sõjavarustust polnud minu arust just kõige vaimukam idee.
Naa võib öelda, kuna ööinimestele vastandina toodud Charlton Heston sobis rolli suurepäraselt ja ma ei räägi praegu sellest, et Will Smith on murjam. Heston suutis sisse tuua tugevalt vägivaldse külje ning oma nimetaha peituva massiivsuse mis Ben-Hur´idest ja Moosese rollidest külge oli jäänud, muutes doktori tegelaskuju vastumeelseks eputiseks ning heroiliseks egomaniakiks. See aga muutis täiesti mõistetavaks pimeduseinimeste liidri Matthias´e talle tehtud etteheited ja manitsused. Hoolimata rollisobivustest ja väheke tugevamast sisust jäi Omega Man minu jaoks ikka keskpäraseks ulmekas, selliseks popipoolseks mida oli püütud blaxploitationi võtetega, kuid tulemusteta, atraktiivsemaks muuta. 2,5/5
The Omega Man
No comments:
Post a Comment