Junebug

Junebug - Phil Morrison 2005

Edukas näitusekuraator ja talendiotsija sõidab päevaks paariks oma noore abielumehega Põhja-Carolina´sse, et moositada hiljuti avastatud naiivsete end mõjuvate maalide autor oma oksjonigalerii kliendiks. Vanapapit limonaadi ja rahapakiga meelitamine pole aga kerge vaid võtab päevi ja seetõttu asuvad noored armunud elama mehe vanemate majja mis kunstniku kodust autosõidu kaugusel. Ees seisab kohtumine mehe tasakaaluka isa, võimuka ema, tusase venna ja lobisemishimulise vennanaisega.Ootasin iisit feel-good dramedyt aga sain hoopis kena draamaelamuse. Junebug oli kaunis ja hingeminev film lõunast, selle sügavusklikust, väheke rassistlikust ja ühtehoidvast olemusest. Naisest kes kogu elu on pidanud kolima ja seetõttu alles mehe perekonna juures õpib tundma kodusoojust ja juurte omamise, kuuluvuse tunde tähtsust. Vastupidiselt aga hollywoodlikule seebile, ei jää need tunded nii tugevalt külge, vaid kergelt riivavad ja inimesed lahkuvad igaüks ikka oma rada pidi, tagasi oma elu juurde. Eelarvamused ja õpitud roll saavad takistuseks südamlikkuse südamesse laskmisel.
Kui peen maailmahaardega haritud proua lööb käed uhke lõuna outsider-kunstnikuga, siis tegelikkuses ta mängib ja proovib meeldida, mitte kaasamõelda. Nii nagu kunstniku tööd jäävad galeriis silma tänu oma erinevusele, nii sama sobimatu on ka peategelanna lõunaosariigi meelsuse ja vaimu kontekstis. Ta võib küll proovida avada oma meeled lõunale aga ta ei ela selles ega saa kunagi lõpuni omaks. Naise abikaasa libiseb sujuvalt tagasi paikonna sotsiaalsesse vormi millest ta aastaid tagasi suurlinna elama asudes loobus, see on tegelikkuses tema õige maailm ja ta sobib sellesse. Maailmakodanikust naisel aga juured puuduvad ja hoolimata sellest kui väga ta püüab või soovib, jääb tuul teda igavesti edasi kandma. 4/5

Abikaasa kirikulaule vedamas.