Monday, April 28, 2008

The Lost Room

The Lost Room - Craig R. Baxley, Michael W. Watkins 2006

Politseidetektiiv saab oma valdusesse võtme mis avab iga ukse, viib su sisenedes päikeseküllasesse motellituppa ja väljudes ükskõik kuhu meel ihaldab. Selgub, et võti töötab pordina kõigi maailma uste vahel aga ka teised müstilisest motellitoast pärit esemed omavad fantastilisi võimeid ning üksteisega kokkusobitades loovad järjest uusi erinevate omadustega jõu kogumeid. Saladuslikku ukse taga ootavasse motellituppa kaob detektiivi tütar ja meeleheitel isa asub otsima muid ruumist pärit artifakte mis aitaksid tal last tagasi saada. Saladustele järgnevad saladused ja eri võimetega esemete hierarhilises maailmas orienteerumine pole lihtne. Minu jaoks oli tegu fantastiliselt põneva ja hästi tehtud ulmeseriaaliga. Väheke meenutas Strugatskite romaani "Väljasõit rohelusse" tänu esemete kultusele ja nende imelistele võimetele ning müstilise fiilingu koha pealt tuli ajuti meelde tootmisest maha võetud Carnivàle seriaal. Konspiratsiooniteooriad ilma illuminaatideta, noatera põnevust relvi välja võtmata, koomiksilaadseid supervõimeid, usuhullude pseudoreligioone, mõningaid horrori alla liigituvaid kõhedaid momente ning väga teraselt sätitud detaile ja situatsioone mis kõik kokku lõid mulje inteligentsest science fictionist. Just see läbimõeldud pisidetailide ning taiplik momentide ärakasutamine tõstis seriaali kõrgustesse. Näha oli, et käsikirjutajad polnud stuudio rahade virnal lulli löönud, vaid olles ise ka produtsentidena ning pannes mängu omad säästud, oli töö tehtud igati korralik ja pastakast viimnegi piisk korralikult paberile saadud. Kõik klappis, kusagil ei pingutatud üle ega narritatud vaatajat odavate lahendustega vaid põnevust ja lahendeid keerati järjest juurde kuni lõpuepisoodini välja. Ainukesesks tõrvatilgaks meepotis võis pidada politseiniku papagoilikku korrutamist, et ta teeb kõike vaid oma tütre päästmise nimel. Kui seda ikka episoodi alguses, vahel ja lõpus meelde tuletatakse, on tüdimus kerge tekkima. Kohati päris karmiks kätte läinud müstilisuse jaoks oli lõpp väheke liiga õnnelik ja aus, kuid absoluutselt mitte nii halb kui ma ettevaatliku hirmuga ootasin. Samuti jäeti vaataja jaoks mõned saladused avaldamata ning üks kindel liin jätkusarja väntamiseks kui vaja peaks olema. Mina isiklikult jään ootama, sest paljude motellitoast pärit objektide võimed jäid veel demonstreerimata ja ma ei leia enne rahu kui saan teada mis erinevaid müstilisi anomaaliaid sisaldavad endas külastaja vasak ja parem must king. Super-põnev ja taiplikult tehtud miniseriaal. 4,5/5
Pärastlõunases päikesepaistes motellituba mis asub mitte meie maailmas ega ajas.

2 comments:

adi said...

väljasõit rohelusse oli ka minu esimene seos selle seebiga.
aga jah, oleks võinud olla ikka tunduvalt tumedam, see nuuks-nuuks laps on kadunud teema imes ikka läbivalt.
ise oleks just panustanud sellisele "Cube 1" teemale, et ei mingit eelnevat lugu, tegelased avastavad ennast kuskilt "sealt" ja siis hakkavad jutu käigus punktist A jõudma punkti B

Trash said...

Laps lapseks, nõme halamine jah, aga ma vaatasin ikka suure põnevusega ja viimast episoodi kibelesin nii nägema, et oleks peaaegu töölt varem ära läinud.