Automaton Transfusion - Steven C. Miller 2006Ma kohe meelega tahtsin näha milline üks tõesliselt halb zombiefilm olla võiks aga ausõna, ma ei olnud valmis selleks, et see halb väljendub filmi tehnilises küljes. Stoori ise oli täiesti korralik, küll keskpärane aga see eest ühele zombieflickile igati sobiv. Ja keskpärasusest küündisid esile isegi mõned tipud mis lausa originaalsetena tundusid. Näiteks ühe tegelase surm oli selline žanriväliselt ootamatu ja pool eksituslik, ei mingit verejanuliste elevlaipade poolt killimist ega lihaks rebimist. Samuti mõjus karmina noor zombieviirusesse nakatunud Ramones´i fan kes noorte majapeol oma oma tsauki ütlema tulnud klassiõele ootamatult käe kõhtu lõi ja sealt nii umbes nelja kuu vanuse loote välja tiris ja seda isukalt järama hakkas. Täitsa fun-raju koht.
Siis täiesti aus film aga nii saadanas värdjalikult linti võetud, et kohe tõsiselt närvi ajas ja ärritas. Ma ei tea kuidas sellist efekti digikaameraga filmimisel teha saab aga umbes kahekümneneljast kaadrist sekundis oli 2 välja monteeritud ja seetõttu pilt kogu aeg muusikavideolikult hüples ja tõmbeles kerges stroboefektis. Pilt hakkis ja sellele lisaks ei seisnud kaamera ka kordagi staatiliselt vaid värises justkui hommikuse alkolaksuta joodiku käes nii, et kokkuvõttes väsitas filmi jälgimine silmi hullupööra. 
Neetud digiefektid! Ma saan aru küll, et kohati aitavad nad varjata puudujäämisi ( ja mõnikord aitavad siluda, nagu käesioleva filmi hästi tehtud hetk kus naiselt rebiti alumine lõualuu ), viivad tähelepanu odavalt verelt ning haledalt eriefektilt kõrvale, kuid sellega ei tohiks üle pingutada, laske pildil ikka puhata ka. Seekord aga lörtsis tehniline teostus hullemini seda väikest õudusfilmikest kui stoori teha oleks suutnud. 1,5/5
Survivors.
No comments:
Post a Comment