Guan lan - Yen-ping Chu 2008Ega ükski spordiala pole mu lemmik aga korvpalli ma lausa vihkan. Noorena sai ikka palli loobitud ja paaril päeval nädalas isegi õhtupoole 20-nda keskkooli võimlas veits trenni tehtud, kuid nüüd ei suuda ma üle minuti isegi kossu teleülekannet vaadata. Meelemuutuse põhjuseks on üks sõber kes paadunud kossufännina enam millestki muust rääkida ei oskagi ja nii mõnigi kord keset mõnusat viinaviskamist ja pulajutu ajamist telekapuldi haarab, et algavat matši vaatama hakata. Sina räägid talle Exploitedi uuest albumist, heast komöödiafilmist või tuttavate seksiseiklustest aga tema vastab Utah Jazz´i uue mängija iseloomustusega. Masendav ju.
Ma ei söenda isegi väita, et Kung Fu Dunk proovis korrata Shaolin Soccer´i retsepti edu saavutamiseks, sest kossuväljakult, vastupidiselt jalkastaadionile, ei paistnud just eriti shaolini õpetust leida olevat ja Stephen Chow´i fantaasialennust oli asi üpriski kaugel. Kui ikka sarnase kontseptsiooniga koopiat luua, oleks pidanud väheke paremini originaalidee järge ajama, tempot tublisti tõstma ja hoidma ning väljakul toimuvat liikumist hulga korralikumalt sättima. Loomulikult olid seal mõned wuxia kinole omased hetked ja isegi üks martial arts vs basketball matš, kuid põhiliselt ikkagi põrgatati traditsiooniliselt palli, söödeti käest kätte ja kung fu jäi aga kõrtsukakluste ning trenni tasemele. 
Kehvapoolsele ja vaimuvaesele kungfu-le sekundeeris täiesti labane ja hingetu taustalugu. Südant ei leidunud grammi võrraki, kuigi analoogsed HK romantilised ja nukra alatooniga lood just südamlikkusel seisavadki. Kokkuvõttes siis ääretult igavad rusikavõitlused, huumorita komöödiasituatsioonid, mõtetu emo-traagika ja kohustuslik leige romantikaliin. Lootsin aga Shaolin Socceri laadset ladnat meelelahutust. 1/5 
No comments:
Post a Comment