Film noorte keerukast eneseleidmisest, ajukurnavast sisepsühhoosist ning veidrate märkidega rassismikriitika mängituna downi sündroomiga ja sünnidefektidega amatöörnäitlejate ja pornostaaride poolt. No eksperimentaalkino pole just asi mille vaatamist ma erutusest värisedes ootaksin aga kui filmi reklaamitakse pildiga kus viieaastane Shirley Temple ihualasti on sado-maso natsi-fetsishi ikoonina ja rahuldab end piitsa otsaga, siis pidi ju pilgu peale heitma. Juurde veel kõik need jutud kui hull film se on, kui legendaarne ja kurikuulus underground. Ma võin ju üritada mõista lavastajat kes mängides natsionaalsotsialistlike sümbolitega, lastest taustaks nii rassistliku folklaulja Johnny Rebel´i kui kultliidri Charles Manson´i laule ning palgates rollidesse nii invaliide kui sexstaare, lootis algatada diskussiooni tabuteemade üle, kuid minu silmale jäi ikka kõik seitsmekümnendate psühhedeelse happekino tasemele. Juba on nii palju eksperimenteeritud, et keegi võiks oma sõnumite vaatajani toimetamiseks naturalismi kasutada, see oleks kordi rajum kui üks lõputu originaalitsemine. 2/5
Üks filmi kõrvalosatäitjatest.
No comments:
Post a Comment