Juba dokumentaalfilmi tutvustuses lubati üpris pealiskaudset ülevaadet blaxploitationi ajaloost ja selle arvamusega võis peale nägemist nõustuda, mingit peent lahkamist tõesti ei toimunud vaid käidi lihtsalt žanri märgid ükshaaval läbi. Kui sind juba seitsmekümnendate negrokino nii palju huvitab, et käesolevat dokki vaatama hakata, siis tegelikkuses ei paku see sulle rohkemat informatsiooni kui enne vaatamistki omasid. Mõningased muusikanumbrid on muidugi head, samuti killuke oma aja pimp-fashioni tutvustamist aga eks seegi oli juba varem nähtud ja kuuldud. Oli võimalus näha mõne filmisõbra lemmikuid, kekutavaid edevaid neegreid nagu Samuel L. Jackson ja tema puudrikarva homie Quentin Tarantino kes olid suuremate spetsialistide staatusesse tõstetud kui filmide lavastajad ja neis mänginud näitlejad, hoolimata sellest, et üks oli blaxploitationi kuldajal põlvepikkune poisike ja teine pidevast popsutamisest pilvepiiril. Samuti pani kulme kergitama mõne murjami tõdemus, et pahad valged mehed hävitasid neegrite oma kino. Tõestavad väited olid lausa absurdsed. Tuleb välja, et kui neegrifilme tehti ( suuremalt jaolt juudi režissööride poolt ) 10 000 dollariga tükk ja sisse tõid need linalood kümme miljonit kindlalt, siis hoolimata suurest kasumiprotsendist ei tahtnud Hollywood neid toota, vaid hakkas hoopis väntama miljonifilme mis tõid sisse kümme miljonit. Neegrite arvates oli tegu rassismiga aga loogika ütleb, et rahval sai lihtsalt afrokinost siiber ja kasumid langesid drastiliselt, sest olgem ausad, head need mustade krimi-actionid ju tegelikult ei olnud. 1,5/5
Mustade horrorfilmid.
No comments:
Post a Comment