The Limits of Control

The Limits of Control - Jim Jarmusch 2009

Jim Jarmusch´i uus film meeldis mulle kohe täiega oma ülesehituse ja sisu poolest aga samas ei viitsiks ma seda mitte kunagi taas vaadata, sest juba seegi kord oli haigutus pidevalt seltsiks. Oli geniaalselt lihtne idee, naeru näkku toov lööv lõpp ja kiiduväärne hulk kõrvalosasid tippnäitlejate ( Tilda Swinton, Bill Murray, John Hurt ) esituses. Aga see kõik on lõppude lõpuks pakitud liiga esteetlikku vormi mis kordab ja kordab ennast, aeglaselt ja sarnase käitumise ning lausete kaupa. Taotluslik, annab rütmi, loob õhkkonna, teravdab huvi lõpu vastu ja suudab isegi oma deja-vu momentidega muigama panna, kuid nagu alul mainisin, ka haigutama. Asi ei ole isegi selles, et hea idee on halvasti tehtud. Väga hästi on tehtud ja õieti on tehtud aga lihtsalt ei jaksa vaadata, on jõudu vaimustuda pointist, kuid mitte filmi ennast vaatamise ajal nautida. Esmakordselt postrit nähes kus Isaach De Bankolé jalutab kitarrikohvriga olin veendunud, et Jarmush´i uus film veeb vaatajad New Orleans´i ja filmi alul kuuldud kreoolikeelsed lausekatked tugevdasid tunnet. Suund võeti aga Madriidi ja kohati jääb vaid muusika Lousiana´t meenutama. Kui isu muusikat kuulata, siis vaadake filmi nii nagu ta end lahti koorib, muidu aga võib näppu vabalt kerimise nupul hoida, isegi neljakordse kiirusega ei tohiks midagi kaduma minna. Üks punn tuleb lisaks Kaurismäki mainimise eest. 3/5

Mees kes ei räägi hispaania keelt.