Kaks ebameeldivat asja. Esiteks oli üht peategelast, aafriklannast orjatüdrukut mängiv näitlejanna nii ebaveenev oma rollis, et minu silmad nägid hoolimata ajastule ning paikkonnale omastest rõivastest hoopis suvalist prantsuse plikat, murjamist immigrandilast kes näitekoolist filmi kaasatud ja end seal hoolimata staaride seltskonnast võõralt tunneb. Ja teiseks hakkas mulle valusalt vastu see maailmainimese teema, filmis on aasta 1790 aga kolkagarnisoni ohvitserid räägivad juba globaliseerumise kujundites. Olgu, revolutsioon koputab uksele, valgustusajastu ja masoonlikud võrdsuseideaalid, kuid ohvitserid andmas klavessiinil ja oboel aafrikalikku etnokontserdit, no ma ei tea, kas tõesti? Muidu aga väga hea ajaloofilm aadlikust kes õnnestunud duelli tõttu langeb kuninga juures ebasoosingusse ning saadetakse pisikesse sadamalinna asumisele, määratakse ühesõnaga orjakaubandusega tegeleva prantsuse asumaa kuberneriks. Värvikas paik ning inimesed, väärtushinnangute ümberpaiknemine, algav armastus Musta Mandri, selle kommete ja asukate vastu. Teavet ajastust ning seiklusi ja romantikat. Kui alul heitsin ette liigset põhjendamatut mondealismi, siis vähemalt ühe stseeniga oli Bernard Giraudeau ajastu küll kenasti paikka pannud. Nimelt heitis kuberner oma arveametnikule ette orjadega hangeldamist ja viimane vastas, et tulu saab sellest ju ka Prantsuse kuningriik. Kuberner jäi hetkeks mõttesse, tänas siis õpetunni eest ja leppis olukorraga. Mustanahalise heaolu ei maksnud midagi kuninga teenimise kõrval, prantslaste poolse orjakauplemise lõpetamiseni oli jäänud veel aastaid. 3,5/5
Pärastlõunane jõudehetk.
No comments:
Post a Comment