Fâsuto sukuwaddo - Yoshiharu Ashino 2009First Squad´i sai oodatud üle aasta. Netis nähtud screenid ja projekti taga seisnud Studio 4°C nimi mõjusid paljutõotavatena, kibelust jagus ja mitte vaid minu jaoks, kel vähegi animemaailmas huvi sees, panid teost tähele. Nagu tihti juhtub, pääses ka seekord täiesti meelest minema, et selline animatsoioon veel 2009 aastanumbri sees vaatajani jõuab ja kui ei oleks olnud tuttava moskvalasest netituttava viidet, oleks kindlasti jäänudki märkamata, et ingliskeelsete subbidega avi juba mõnda nädalat netis kükitab.
Venelasest sõps oli filmist vaimustuses ja see on ka mõistetav. Vaevalt jätab kedagi naaberriigi animefännidest külmaks fakt, et nende suurest unustamatust ainuomasest ja jumalikult pühast Isamaasõjast on olemas animeeritud filmiversioon ning veel selline kus raudbetoonina kindlalt seisev vene sõdur on kangelase rollis. See ei ole linaloo koha pealt sarkastiliselt öeldud, vaid pidades silmas vene rahva viimasel ajal üsna suurenevat ainuõiguse omamist Teise Maailma sündmustele, anime enda vaatenurgast sobis sõjakontekst suurepäraselt ja jaapanlaste jaoks siin eksootikat jagus. 
Minu suur soov ja eluunistus on vändata film Sinimägede lahinguist kus lisaks kuulidele peetakse sõda ka maagia tasandil ja rindel kohtuvad nii ellu äratatud laibad kui iidsed Eesti paganlikud jumalad. Samalaadne lähenemine oli ka Esimeses rühmas, kuid kui ma nüüd võtan võrdlusele enda peas toimuva fantaasimängu ja Yoshiharu Ashino poolt animeeritu, siis jääb viimane kohe päris jänni. Nimelt oli kauaoodatud sõjaanime hoolimata huvitavast stoorist väga pealiskaudne ja eluvaimuta. 
Mõtted olid tegijail õigetel radadel uitavad, kuid teostus jäi soovida, seda tegelikult nii keskpärase animeerimistehnika aga ka loo enese lahendite külje pealt. Väheke üle tunni oli teema korralikuks serveerimiseks kriminaalselt vähe ja ideaalis oleks pidanud kogu tegevus vähemalt 120 minutit aega võtma, siis oleks saanud tegelaskujud end iseseisvaiks omanäolisteks välja mängida, stsenaarium pari-kolme käänaku võrra keerulisem olla ja kogu taust, ehk siis 1942 aasta Venemaa oma ajaloolis-realistlikus kuvas detailitäpsemalt esile kerkida. Oleks, oleks... 
Aga ei olnud ja nüüd tundub, et ainus originaalne ja omapärane moment kogu linaloo juures oli püüd kokku segada mockumentary stiili ja animet, no vähemalt minu silmade jaoks oli selline lähenemine uudne. Samuti vene ja saksa keele kasutamine anime originaalaudiona. Muidu aga kõlatu ja värvitu OVA, ei midagi üllatavat visuaalselt ega stooripõhiselt. Film mida vaadata tasub aga ootustelatt tuleb asetada nii juunioride keskmisele kõrgusele. 2/5
Positiivsena võib mainida veel tegijate poolset ajuvaba popile pulp teemale lähenemist mis andis märku, et ega nad ise ka filmi väga tõsiselt võta. Näiteks see, et teismeline vene tüdruk tappis vastaseid katanaga oli just üks neist absurdi langevatest hetkedest.
6 comments:
kurat, ma ei julge vaadatagi nüüd. ootasin küll, aga animet pole nüüd kaua vaadanud ja selle jutu peale ei tea kas peale sedagi julgeb edasi vaadata. kurb.
Nagu ma ütlesin, vaadat tasub aga paljut loota ei tohi. Ega see 65 minutit ole ka teabv mis aeg kui tundub ka raisatud olevat.
Huvitav kontsept. Mul on kah mõnus idee: selline manga, kus pikad blondid suuresilmsed ameerika noormehed / neiud Okinawal ja Guadalcanalil katanagadega jaapani saatanaid lõiguvad. Tõusva päikese maa mangafriigid läheks täitsa pöördesse :-)
He he! K9ndlasti oleks see lahe. Samas aga taas ei pruugi see kohale minna, sest animetes on ükskõik millise juukse, silma või nahavärviga tegelased reeglina ikka jaapanlased.
> mis andis märku, et ega nad ise ka filmi väga tõsiselt võta.
Vot sellist muljet mulle sellest filmist ikka ei jäänud. Pigem tundus, et tegijatel ongi tõsiuskne "zaa roodinuuuuu" ja et nii pühal teemal naljategemine ei.. ei ole lihtsalt teema.
Üldpildis jah, aga mõned kohad olid piisavalt ajukad, et arvata justkui lasti veits huumorit kah.
Post a Comment