Veider on öelda eesti dokumentaalfilmi kohta, et näidati kinoekraanilt uncut versiooni, kuid seekord peab see määritlus paika. Noore mehena ei osanud Keedus veel kõiki parteitsensorite vangerdusi kaasa teha ja ette nähe ning ega see olnudki tema meelsusega kaasas käiv iseloomuomadus. Lavastaja ei mõelnud kaamerale märku andes, et objektiivi ette jääv inimene on kunagi liiga lõbusat elu elanud naisterahvas, religioosset salasõnumit kandev pastor või tasase akvarellikunstniku maski taha peitunud fašistlikus armees teeninud kõrilõikaja, tema tegi filmi Võru linnast ja selle elanikest nii nagu südamele õige tundus. Aga nõuti, et Võru Tellisest ja Võru Juustust, kunstnikud tuleb asendada traktoristidega ja juudid piimanaistega, rohkem sotsialistlikku tulevikku ja vähem eesti rahvuslikku minevikku. Filmi monteerisid lavastaja keeldumise korral teised mehed ja alles nüüd oli võimalus seda Kino Majas toimuva Eesti dokumentaalfilmi konverentsi raames esmakordselt täies pikkuses näha. Võrokese valmimisaastaks oli 1983, kuid kogu teos oli otsekui kakskümmend aastat varem linti võetud kuva mõnest pohjanmaa väikelinnast. Väga soomlaslik, kohe täiesti üks ühele nende YLE dokumentaalringvaadetega mida mõnikord päevas ajal augu täiteks lasti. Eks samamoodi augutäitena tundus olevat ka Sulev Keeduse film, hea unisel pärastlõunal telkust poole silmaga vaadata. Eesti elu aastal 1983, ikka ju natuke huvitab. 3/5
Üle sajandi vanad fotod Võrust. Ka lavastaja oli kasutanud oma filmis ajaloolisi dokumentaalkaadreid.
No comments:
Post a Comment