Sult - Henning Carlsen 1966Filmi viieteistkümnendal minutil tekkis juba tunne, et suuremat nälga peategelasel ikka tulla ei saa kui juba on aga ei. Mees pingutas söömata veel 3-4 ööpäeva ära nii, et pole asigi. Ega see nälg teda tegelikult piinanud vaid uhkus. Mind on alati õpetatud, et kui antakse võta ! Kui antakse süüa - söö ! Kui antakse raha - pista tasku ja tunne rõõmu. Filmi peategelasest pseudo intelligent aga oli nii uhkust täis, et pigem nälgis ning viis oma kuuenööbid ja prillid pandimajja kui lubas võõral end aidata. Minu arust on selline uhkus ja väärikuse säilitamine ehtne juhmus, mina võtaks nälgivalt lesknaiselt leiva suust kui kõht tühi oleks. "Kirjanik" Pontus aga on teist masti mees ja tänu sellele kaotaja.
Tegelikult pole ta ka kaotaja, Kristiaanias pole tal midagi kaotata. Ta ei kuulu siia ega oma pealinnaga mingit sidet. Dialoogid annavad mitmeid kordi mõista, et Pontus kuulub tegelikult maale kus ta ka hästi oma eluga hakkama sai. Kas pigem nälgida wannabe kirjanikuna Tallinna tänavatel linnamelus või töötan täiskõhugaga Orajõe saeveskis, selles on küsimus. Lõpp on filmil lootustandev, laev viib näljast juba hulluma kippuva mehe linnast ära, uus elu on algamas. Kui alul mõtlesin, et võiks ka Knut Hamsun´i ( just selle natsisea, vaenuõhutaja ja Hitleri verevenna fašistlikul raamatul film põhineb ) teose läbi lugeda, siis nüüd enam ei viitsiks. Aitab küll näljast, asume kõhtutäitvamate filmide juurde. Mind on ootamas üks maitsev ja rasvane Divine. 2,5/5
Pontus - pea pilvedes.
No comments:
Post a Comment