The Illusionist - Neil Burger 2006Hollywoodis käib kõik topelt. Kui ilmus katastroof-film Deep Impact saatis teda Armageddon, western Tombstone tuli paaris Wyatt Earp´iga ja nüüd siis järgnes The Prestige´ile Illusionist. Topelt ei kärise, öeldakse ja eks ta õige on, head filmi ja teemat suudaks topelt vaadata küll ja küll. Kui purustavad metoriidid ja vana lääne revolvrikangelased kannatab välja, siis kahjuks mustkunstnike filmi puhul oli topelt juba liiast. Mõlemad on küll erineva sisu ja motivatsioonidega, kuid samasse ajastusse paigutumine tõmbas minu mõtteis paratamatult paraleeli. Kuigi ka The Prestige tagantjärele nii super põnev ja eriline ei tundu on aga The Illusionist veelgi nõrgem.
Edward Norton seekord välja ei vea, liiga ühtlaselt tuim tundub ta olemine läbi terve filmi. Fight Club´ist ja American History X´ist nähtud jõulisusest pole jälgegi, rohkem kisub kohe pisaraisse purskuva paipoisi poole. Paul Giamatti on muidugi hea nagu alati ( American Splendor stiilis ) ja samasugune nagu alati ( Lady In the Water, Sideways stiilis ), aga ei midagi uut. Ka stoori on lame. Põnevus mida pakub kerge müstilisuse tunnetus keeratakse lõpus tüüpiliseks krimka vembuks ja mitte veel kõige paremini. Kohustuslikuna tunduv minutiline kollaaž mälestuspiltidest, mis inspektori peas kõik õigesse paika loksutas ja mõrvamüsteeriumile selguse andis oli pigem vaatajat rahuldama pidav kui pedantset politseiuurijat. Inspektor Uhl´ist oleks uskunud pigem raudkindlate faktide tuvastamist aga mitte lennukat fantaasiat toimunust. Kinokülastajale aga tuli mingit lõpu twist´i pakkuda ja seda tehti. 2/5
Uhl und Eisenheim.
2 comments:
Mulle see film üldiselt meeldis. Tähendab, ma siiski päriselt ei oodanud, et see on nii mainstream ja tüüpiline studio production, sest miski nagu häälestas pisut indilikumale lainele – ja ja tegelikult oli ainult Philip Glassi muusika see, mis Illusionisti päris tavalisest mainstreamist eristas. Muusika andis aga filmile juurde küll. Aga ühesõnaga ma ootasin pisut rohkematye taotlustega filmi aga selgus, et on lihtsalt tavaline ja üpris hea meelelahutus. Nii et ei kurda. Norton mulle meeldis – sellist rollilahendust nimetatakse teatrimaailmas nullstiiliks. Giamattio ja Sewell olid ka väga head. Nutikas film ja ainus, mida sellele ette heita on just see vaataja tillist tõmbamine, et sulle näidatakse kontekstist väljarebitud episoode, mille järgi jääks mulje, et asjad on just nii aga mitte naa… No et kelle vaatenurgast asjad tegelikult nii paistsid, nagu meile näidati? Ettevaatlikuks tegi näiteks juba see, et näidati kroonprintsi ja tüdruku riiustseeni nii nagu see toimus aga mõrva toapoisi vaatenurgast (et tegelikult me ei näinud, mis toimus). Ja ka see kui nutikalt kroonprints neid illusioone seletas. Nii et kui pidevalt süveneda siis saad aru, et selline tüngafilm.
Ma olin ikka kohe pettunud peale nägemist. Ootused olid palju kõrgemad , lootsin natuke nutikamat sisu, müstikasse mitte kriminulli kalduvad. Aga nagu ise varem mainisid, vaadata tasub ikka.
Post a Comment