The Forbidden - Clive Barker 1978
See on teine Redemptioni reliisitud DVD mida olen näinud ja peab ütlema, et taas väga hästi tehtud töö. Paistab, et horrorile ennast pühendanud väikefirmad oskavad oma suurtest vendadest ( kasvõi näiteks Anchor Bay ) palju huvitavamalt ühele diskile läheneda. Kui Valerie and Her Week of Wonders´il oli diskil lisadena paar hullu trailerit ja omamoodi sobiv gooti-roki bändi muusikavideo, siis Barkeri plaat pakub telelavastuslikku sissejuhatust filmidesse. Lesbi vampiiride ja Xena´like naisõdalaste 15 minutilist veristamisega seotud muusikataktis väänlemist mustvalgete tudengifilmide eel oli üllatav näha Mingit seost Clive Barker'i loominguga oli raske välja lugeda, kuid asi toimis värskelt, omalaadi uuenduslikult. Ja kiitus ka Redemptioni tiimile selle eest, et üldse viitsisid vanad lindid restaureerida ( või varasti need lihtsalt AB lisaboxist ) ja sundisid Clive Barker'it The Forbidden´i lõpliku montaažigi ära tegema, siiani oli lühifilmi vaid jupiti näidatud. Filmid ise olid aga sellised tüüpilised kunstipärased tudengi eputamised. Salome oli ehtne ajunuss, kus mustvalgele lindile oli võetud noorte etlemist poolpimedas keldris. The Forbidden aga oli tänu oma lõpule hulga parem. Sisaldas geomeetrilise täpsusega seina löödud naeltele ja seljast naha koorimisele esimesi vihjeid Hellraiser´ile. Inglite poolt inimese nülgimine oli tehtud väga ägedalt, mustvalgest udusest pildist ja überamatöörlikust lähenemisest hoolimata oli tegemist praegugi kõhedust tekitava stseeniga. DVD-l lisana olevas intervjuulõigus kiidab Barker ise ka oma novaatorlikkust selle siiani uudse lõigu filmimisel. Mikrofon antakse intervjuu ajal ka Doug Bradley ( Pinhead) ja Peter Atkins´i ( hilisem Hellraiserite stsenarist) kätte, kes aitavad Barker'il lapsepõlve filmikatsetuste telgitaguseid meenutada. Kokkuvõttes tavalise esimese katsetuse tasemel käkid omapärases reliisis koos huvitava intervjuuga. 2,5/5
Esialgne la lõplik visioon.
2 comments:
Tahan!
«The Forbidden» (õigemini sellenimeline jutt) sai hiljem ka filmiks «Candyman» (1992).
Mina mingit seost seal küll ei näinud aga lühifilm muidugi oli ka .... uhh paras p in the A. Lõpuhetk oli hea, nagu mainisin.
Post a Comment