Oma arust asusin vaatama leegionifilmi, aga sain hoopis gay-draama, kuigi seda homotsemist tuleb lugeda ridade vahelt ning otseselt ükski võõrleegionäär kamraadi lõõskava Aafrika päikese all silitama ei tiku. Linaloo kohta on kasutatud sõnu nagu kreekalik tragöödia ja poolmütoloogiline maailm, mis peaksid täpselt edasi andma millist geitamist ma silmas pean, ehk siis seitsmekümnendate stiilis kunstpasandamine, kus paljaste ülakehadega noormehed teevad võimlemisharjutusi ning hullavad helesinistes vetevoogudes, neid eemalt jälgib aga himust kihelev ohvitser. Viimast mängib kahjuks prantsuse esitola Denis Lavant ja mees ei suuda ikka kuidagi normaalsuse piiresse jääda - siingi oli lavastajalt välja mangunud ühe "stiilse" tantsunumbri mida lõputiitrite vahele pakutakse. Kui Pasolini veel elaks, oleks see justkui tema linatöö mis valminud aastal 1999. Aga võib-olla oleks see sel juhul hulga haaravam, suurema värdkaldega kui provotseerimist armastaval proua Denis´il välja kukkus. 1,5/5
Selline body to body 24/7.
No comments:
Post a Comment