Strannik - Sergei Karandashov 2006Hiljuti võtsime Moskvast külla tulnud sõbraga öösel Niguliste müüril õlut ja ma ikka uurisin ja puurisin, et kuidas saab üks normaalne kutt nii usklik olla, et kannab isegi miniatuurseid ikoone enesega ühes. Tüüp ütles, et purjus peaga tema Jumalast ei räägi ning noomis mind kui õlut kirikuaeda maha ajasin - pidavalt väär tegu olema. Vastus jäi seekord saamata ja ega õiget mõistmist mul religoossetest inimestest ei ole. Seetõttu jäi käesolev mitmete auhindadega ning kiitustega pärjatud vene film mulle samuti kaugeks, isegi arusaamatuks. Olid mõned momendid mis mulle väga meeldisid, aga üldpildi tagant kõike seda pühendumist, kannatamist ja lunastamist ma välja lugeda ei osanud. Ja animatsioonilõigud ei meeldinud üldse. 1,5/5
2 comments:
Tee mis tahad, vahepeal jääb inimene nii abituks, et tal on vaja millessegi uskuda, et kainet mõistust säilitada
Mitte meie peres!
Post a Comment