Kahe linna vahel toimub hommikuhämaruses rongiõnnetus - reisirong põrkab kokku kuue uitama läinud platformvaguniga. Hukkub vedurijuht. Raudtee sõlmpunktis asuvasse väikesesse linnakesse saadetakse uurija, et inimelu nõudnud õnnetuse asjaolud selgust saaksid, kuid põhimõttekindel mees ei leia kohalike seast ühtegi, kes vähekenegi sooviks juurdlusele kaasa aidata. Miks vagunid pääsesid liikuma, kes vastutas ohutuse eest, kõik põiklevad neist küsimustest kõrvale? Isegi hotellis tuba jagava ning sõbralikes suhetes ajakirjanikuga esineb möödarääkimisi ning mõistmatust.
Omal ajal kindlasti kõnekas kinolugu, sest lavastaja ei püüdnud võtta seisukohta, vaid jättis vaataja otsustada, et kas toetada mõtteis uurijat, kelle arust peab kõik täpselt seaduse järgi käima ning möödalaskmiste eest ootab karistus või püüda mõista depoo tööd, kus pidev varuosade defitsiit ning inimlikke vigu juhtub kõigest hoolimata. Teoreetiliselt kaldub kaalukauss uurija suunas, kelle suhu on peidetud ka mõned stalinlikule korrale omased laused, kuid välja joonistub ka linnakese mõistetav mentaliteet, kus inimesed on juba väsinud samast stalinlikust süüdlase otsimisest ja igast uurimisest mis peab vanglaga lõppema, eriti veel juhul kui töö on käinud võimete ja oskuste piires nii nagui aastakümneid. Hea film, eriti kiidaks Oleg Borisovi uurijana. 4/5
Uurija töötab.
No comments:
Post a Comment