Muusikaajakirjanik avastab Soho keldriklubist omanäolise orkestri, mille ameerika immigrantidest neegermuusikud on Inglismaale kaasa võtnud blues´iliku ja estraadiliku lähenemise euroopat vallutavale jazzmuusikale. Kriitik soovitab seda ansamblit oma sõpradele ning peagi naudivad muusikud edu, neid käib kuulamas nii Londoni koorekiht aadlike ja ärimeeste hulgast, aga ka kuningliku pere võsukesed on uutest muusikasuundadest huvitatud. Kariibimere meloodiad on varem saareriiki jõudnud, nüüd murrab südameid hillitsematu jazz. Saksamaal aga on ehitatud juba esimene süntesaator, ehk instrumentideta muusikariist nagu seda seriaalis ajaga kaasas käivad muusikakriitikud kutsuvad.
Kui mu armastus Stephen Poliakoffi vastu suutiski kõikuma lüüa, siis käesoleva seriaaliga sai taas stabiilsus majja - ta on siiani parim telerežissöör/stsenarist. Suurepärane oskus jutustada lugu kus segamini ajaloolised faktid, tegelaste romantilised liinid ning läbi toimunud mõrva ka põneviku kaasahaaravus. Sarjas on briti kostüümidraamade hõngu, poliitiliste thrillerite pinget ning muusikadokumentaalilikku lähenemist. Maitsekalt ning liialdustesse minemata on sisse punutud tegelaskonda pea hoomamatult, kuid tõsiste tagajärgedega puudutavate, vabamüürlaste salajased tegemised. Ja loomulikult ei puudunud Stephen Poliakoffi isiklik lemmik - fotograafia. Briti telekvaliteet Poliakoffi käe all on summaarselt võetav kui ruudus.
Moodsa muusika sõbrad, kolmekümnendate hipsterid.
No comments:
Post a Comment