The House I Live In - Eugene Jarecki 2012Veider jah, et alkoholireklaamid rihivad sinu heaolu täiustamise poole, püüavad niigi mõnusat olemist märgistada alkoholiga, justkui annaks see veel paar pööret juurde. Pista piknikukorvi paar siidrit ühes, võta õlu kui sõbraga linnas kohtud või kangema kraadiga margijook õhtul peale päevatööd tugitoolis vaba minutit võttes! Mulle meeldis väga siinses dokumentaalfilmis ühe intervjueeritava uuriva ajakirjaniku sõnad, et ta elu on piisavalt huvitav ja lahe ka ilma narkootikumiteta, kuid tal peaks ometigi olema õigus neid tarvitada kui tuju tuleb. Üsna täpselt sama mis ma ise mõtlen. Hetkel küll tunnet ei ole, et võimalusel viskaks peotäie rattaid keele alla, veaks valget vagu või ajaks lusika kuumaks (kanep ei ole kunagi mulle sobinud), aga kui tahan, saaksin seda teha ning loodetavasti hankida kraami sel juhul legaalset kanalit pidi. OK, esialgu pole me ju veel ravikanepinigi jõudnud, rääkimata siis apteegikokaiinist. Esialgu räägime alles sellest, et kui sul taskus peale hommikuse doosi veel ka õhtune, siis pole mõtet kohe türmi saata.
The House I Live In räägib USA valitsuse absurdsetest seadustest mis laastavad ühiskonda ning hävitavad indiviide. Sotsiaalprobleemidest mille lahendusi otsitakse vaid piitsa ning mitte prääniku abil ja kus poliitiline näotegemine ja on lõpuks tähtsam reaalselt toimuvast. Statistiliselt võib väärseletada, et kuna rohkem diilereid on vangis, siis seda edukam on narkovastane võitlus, kuid tänaval on iga kinni nabitu asemele kohta ootamas mitu foot soldierit. Ei ole nii täpselt kursis, kuid mul on eesti puhul samuti tunne, et eduka narkootikumide piiramisena esitletakse võrkude viisi prügikala, samas kui haid edasi ujuvad. Ja ega saa neid haisidki ju välja noppida, narkarid lähevad abiprogrammide ja selgitustöö nappuses siis täitsa hulluks, kukuvad standartkraami puudusel pesupulbrist ja kaminasüütevedelikust hirmuäratavaid asju kokku keetma, mädanevad elusalt ja põlevad heleda leegiga.
Inimlikum ja säästlikum oleks hoopis kliente diilerite juurest neid ära tooma hakata, püüdes neid jalule aidata, sest kui raskerelvadest peetud sõda narkootikumidega ei ole USA-s tulemusi andnud, siis kuidas saabki sama meil läbi minna? Aga lõpuks on surnud ring nagunii, ei ole ühendriikides neile uut elu läbi töökohtade pakkude, ega suuda ju siingi riik oma kulul rehalibiteerituid lõputult poputada. Süstigu siis pigem edasi, järsku pakuks järgmisele põlvkonnale töökohti ja läbi selle piisavat heaolu, et nad narkootikume ei tahakski panna. Et nad võiksid kui tahavad, aga et see neil ainsa huvitava asjana elus ei tunduks. 
The House I Live In´i kiituseks tuleb öelda, et ääretult professionaalselt monteeritud, vägagi teaberikas ning teemakasitluses meeldivalt piiri pidav. Illustreeriva selgitusega nii, et lihtsaimgi otu asjadest aru saaks, inteligentse lähenemise ning maitsekalt üht või teist sümpatiseeriv. Ainsa möödapanekuna jäi silma oskamatus leida mõnda innercity noort, kes diileriks hakkamise paratamatust sama mõistetavalt oleks osanud seletada kui professorihärra või endine krimiajakirjanik. Jutt, et diiler respekt olla ja siis saab osta kõigile sotsmajade noortele jäätist või botaseid töötas vastu haritud meeste analüüsile vastu ja kuigi viimastel on kahtlemata õigus, jääb kahtluseuss ikka hinge kripeldama, et kas tõesti mõistatav paratamatus või soovitud inimlik kehklus bossi panna. Soovitan vaadata! Soovitan DVD-d, seal 6 lisalõiku informatiivse tekstiga. 4,5/5
No comments:
Post a Comment