Seriaali esimeses episoodis otsustab karismaatiline uudisankur, et võtab saatega uue suuna, unustades neutraalse rolli ja alustades hulga kriitilisema, teaberikkama lähenemisega. Väga tore ju, kui üks mees vähemalt püüab aus olla ja ühendriikide televaatajat harida, aga iga järgmise episoodiga selgus, et tegelikkuses jäi kõik samaks, ühtegi torget ei tehtud ega neutraalsust kõigutatud. Will McAvoy püüab kogu seriaali vältel jääda objektiivseks, kuid ometigi ta seda ei ole ning kogu lugu on tugevalt kallutatud republikaanide kahjuks. Ainult sinna suunda. Mis objektiivsusest me saame rääkida, kui kõik kümme episoodi naeruvääristavad suuremal või väiksemal määral vabariiklasi ja demokraatide patud jäetakse targu torkimata? Isegi tüüpilised ajakirjanike sisehuumori naljad ei paku alternatiive, ega vihja demokraatide võrdsele mölaklikkusele vabariiklastega. Aga vaadates sügavamalt, on kogu sarja kriitikatule all hoopis niinimetatud Tea Party liikumine. Eesti mõistes võiks enam-vähem mõelda nii, et kui Mart Rannamäe päevast-päeva ja saatest-saatesse nokib Keskerakonna Noortekogu tegemiste kallal, mainides paar korda ka Savisaart, kuid vaikides täielikult maha Ansipi valitsuse vägiteod ning sildistades seda samas siiski objektiivse telekriitikana. Naeruväärne, eks ole? Kuid USA telesarjas on selline lähenemine just uue ja ausa objektiivsuse musternäidis.
3 comments:
su arvamus imeb
Mitte nii hästi kui su ema.
Tegemist on siiski "autorisarjaga" ehk siis sa paratamatult pead olema samas paadis Aaron Sorkiniga, et seda asja nautida.
Post a Comment