Antti Tuuri - Rauta-antura
Otava 2012
Aeg-ajalt seriaale vaadates, aga üsna tihti kunagise lemmikbändi uusi albumeid kuulates, tuleb pähe mõte, et milleks veel edasi teha ja kellele seda vaja on, sest kõik oluline on juba öeldud? Lemmikkirjaniku Antti Tuuri romaanidega on vastupidi - hoian juba paar aastat pöialt, et vanahärral tervisega kõik korras oleks ning pikka iga jätkuks, sest tema romaanid muutuvad justkui järjest paremateks nii sisu kui sõnaseade poolest. Näiteks üleeelmisel aastal ilmunud "Ikitie" on minu arust parim Tuuri üldse ja kuigi käesolevat raamatut ei saa just sinna paremikku paigutada, jäi mitmel korral silm peatuma fantastiliselt seatud lausetel ning sõnamängudel, mis kirjaniku muu napi tekstiga raamatute hulgas nagu veel eriti minimalistlikusstiilis kirja pandud. "Rauta-antura" jätkas Tuuri emapoolset suguvõsa tutvustavat sarja ning seekord rääkis kirjaniku onust Lapi sõja keeristes, olukorras kus soome sõdur peale riigijuhtide kokkulepet Nõukogude Liiduga, pidi püssitoru keerama oma endise relvavenna sakslase suunas. Palju ajaloolist ning olustikulist teavet, aga ka Tuurile omast huumorit ning inimsaatuste kujutamist. Viimane oli õnneks suurest traagikast prii, sest peale Ikitie lugemist ma suisa pelgasin tema võimeid kirja panna sügavalt valusaid teemasid nii, et pärast hing haige.
Ülal Lapi sõja aegne "hirmu" meeskond jaalumisel pildil Tornio lahingusse minek Oulu sadamast.
No comments:
Post a Comment