A Mariner Book 2006
Üks maailma väsitavamaid igavamaid asju on kuulata võõraid inimesi jutustamas ümber oma unenägusid. MIna ei kipu kellelegi oma unenägusid ümber panema, kui siis vahel imehärva, aga tean paari inimest kes pea iga kord kui kohtume, hakkavad rääkima mida nad eelmisel ööl unes nägid. Rääkija jaoks on see väga tugeva tundelaenguga, aga kuulajale ei paku see kunagi mitte midagi, sest väga raske on sättida oma empaatiat kellegi unes nähtud suhtedraama suhtes või elada kaasa seikluslikele juhtumistele. Sama lugu oli minul ka Alison Bechdel´i autobiograafilise koomiksiga - ma nautisin väga jutustamisstiili ja viiteid ilukirjandusele, kuid ühegi karakteriga ega situatsiooniga hingesugulust ei tundnud. Pigem isegi võõrastust tänu kirjanikupoolsele teadmistepagasile, mida ta püüdis demonstreerida isegi situatsioonides, mis seda aktuaalselt ei vajanud ning segas läbi selle loo teljelist lineaarsust, kasutades ühel hetkel tegelast oma ealises vanuses, et siis samas näidata teda tagasivaatena koomiksi kirjutamise hetkel. 12 aastane tüdruk oli nii 12 aastane kui ka minategelase poolt hiljem psühhoanalüüsi saav 12 aastane. Mind see näiteks häiris, pigem siis kogu teos tagasivaatena ning lapsepõlvepäevikute hilisema analüüsina.
No comments:
Post a Comment