The Doom Generation

The Doom Generation - Gregg Araki 1995

Selle loo taasvaatamine näitas mulle selgesti kätte kuidas filmide mõistmine ning maitse muutuda võib. Aastal 1995 tundus Doom Generation üks ülimalt pingutatud ja ülesklopitud haip, kirjutati sellest pikalt ju Face´is, arutati noortekeskis kastreerimisstseeni üle ning näidati linalugu isegi Kinomajas. Tundus teravatele teismelistele suunatud ajuvabadusena, ainult cool´idele momentidele ehitatud nõrga teosega. Ma ei tundnud Gregg Araki käekirja ega tema visuaale ning minu jaoks ei olnud aastal 95 see film isegi indiekino, sest erinevalt näiteks samal aja lemmikfilmidest Rhythm Thief või Cold Fever, säras doomi-gen nagu väljamaa nätsupaber. 15 aastat hiljem on olukord täiesti muutunud. Kunagise haigutuse asemel nägin ma väga head noortefilmi, sest see kui midagi erilist ei toimu, ei tähenda midagi ning kogu varem häirinud ülestiliseerituse teema tundus nüüd hoopis geniaalse ajastumärkide võimendamisena. Kunagise glamuuri asemel nägin ma punk-anarhiat, ülevoolava pulp´i asemel täpselt eatud ja läbimõeldud ajapilti ning pop ja noortepärane ei olnud seda nüüd enam hoopiski mitte, vaid pigem hoopis üsna kitsale subkultuurile suunatud. Algas kirjaga "Hetero movie from homo director" aga ega siis Araki suutnud väikesest geitamisest hoiduda. Otsest penetreerumist küll ei toimunud, kuid kahe meespeaosalise vahel pildus sädemeid nii, et motellitoa linad, hamburgeriputkad ning autoistmed olid iga hetk süttimas. Seksi ja autosõidu peale ja alla taas tonnide viisi head muusikat, Gregg poisil oli hea maitse, tuleb taaskord tunnistada. Ainult, et need svastikatega jorsid oleks võinud lõpust ära jätta. 4/5

Rose McGowan´i aksessuaarid.