Love Exposure

Ai no mukidashi - Shion Sono 2008

Paar päeva olen lasknud sel filmil eneses seedida ja lõpuks jõudnud järeldusele, et olen Love Exposure´i jaoks lihtsalt liiga vana. Pealiskaudsusega leppimine ja mõnest vaimukusest ahvivaimustusse sattumine on noortele omasem, nemad oskavad kompaktsuse ja tugeva stoori nõudmise asemel lihtsalt käega rahmata, et whatever. Whatever! Film oli ülimalt hüplik, lausigavus ja nämmutamine asendati ootamatult mõne vaimuka momendiga, et siis hetk hiljem taas kõigel minna lasta, vajuda taaskord uude teemasse, arendamata või lõpetamata eelmist. Whatever! Pikkupöksyt mis eeldatavasti oli kogu teose läbivaks jõuks unustati peatselt, seitsmekümnendate pinkukino parodiseeriv panty-shot senpai jäi vääritult hilisemast tähelepanust ilma, religioon kui üks motiivide tagantlükkaja jäi samuti lõplikult lahti seletamata ja Null Kirik aga vaatamata intrigeerivale olemusele lihtsalt taustadekoratsiooniks. Whatever! Episoodiliseks või avamatuks jäi peategelase sõprade olemus, pornokuningate huumor, emast jäänud mälestuste jõud, pervertide paraad, kooliskandaal ja isegi Sasori poolne iha. Whatever! Võetud olid pea kõik jaapaniga seotud märgid, suurem osa sealsest popkultuuris ning püütud igast killust väike paroodia välja pigistada, kuid oskamatult, ideevälgatuste vahel ei tekkinud sünergiat ega voolavust ja lõpuks oli kogu kupatus vaid ühest jaapanipärasest momendist teiseni hüppamine. Kui nüüd mõtlen, siis oli vist puudu vaid üks korralik otaku, muidu aga sai näha kõike mis meil mangamaailmast silma jäänud. Aga whatever! Baasiks oli armastuslugu. Selline tüüpiline koolis toimuva animeseriaali stiilis kus peategelastest saavad saatuse tahtel õde-vend, keegi on kostüümis olles vastaspoole ihaldusobjekt, kui taas ilma "maskita" ei võeta jutulegi ning koolis liiguvad ringi bully´d ja pantsupildid. Pidevalt satutakse piinlikesse olukordadesse, kuid südilt üritatakse end taas ja taas narriks tehes armastatule muljet avaldada. Nosebleed värk ilma otseselt punast näitamata. Kõike on ja isegi liiga palju aga miski ei suuda korralikult haarata, korraks tundub romantiline liin tugeva ja mõjuvana aga siis kobistatakse taas millegi muuga edasi ning lõpuks on tunne justkui vaatasid aeg-luubis sketšisarja. Sellist 25 minutilist telestandardit mis venitatud 4 tunni pikkuseks. Jah, lugesite õieti, film oli tõesti neli tundi pikk ja võtan kõhklemata selle eest punkti maha. Kui tähtede vahel sõda ei peeta või Keskmaal goblinikolpa taota, siis ei ole nelja tunnise filmiga midagi peale hakata. Noortele on see aga muidugi whatever. 2,5/5

Kogu filmi japsilikkuse kompotist tekkinud fiil viitas sellele, et kaunitarist peategelannat esitav näitleja ( Hikari Mitsushima ) on pärit pornotööstusest, kuid isegi seda pisidetaili ei osatud lisada. Fail!