Religulous

Religulous - Larry Charles 2008

Algas väga paljutõotavalt, Bill Maher´i huumor oli hea ja ta näitas religiooniteema käsitlemisel, ehk siis intervjueeritavate kimbutamisel üles päris nauditavat vaimuteravust. Peagi aga selgus, et mees ise on hulga paindumatum ning tugevamini dogmade küüsis kui tema poolt pinnitavad, need köidikud ei olnud küll religioonipõhised vaid ilmalikku laadi, kuid paistsid hulga kindlamini pidavat. Ideaalis astuksid mõlemad vaidlejad sammu üksteisele lähemale, püüaksid vähemalt mõista, teha kasvõi viisakusest žest, et ma kuulan, ma olen valmis vastu võtma. Seal kus mees ootas mikrofoni ette asetatutelt seda sammu, jäi ta ise väga meelejäigaks ning hiljem isegi käitus juba tõsiusklikega sarnaselt, kui ei meeldinud, solvus ja kõndis minema. Tõsi ta muidugi on, et filmi keskpaigas nähtav püstitõusmine ja intervjueeritava juurest lahkumine ei olnud tehtud hetkeemotsioonist, vaid kavandatud vaatajale sõnumi edastamiseks, näitamaks kust maalt Bill Maher ( ja iga poliitkorrektne vaataja ) oma piiri veab. Samas aga töötab see kogu ülejäänud kontseptile vastu, annab ebaootuspäraselt edasi märgatava sõnumi, et filmitegijad käituvad rumalamalt ja kaotavad usutavuse varem kui need kes gospelisse kinnistunult oma tõdesid raiuvad. Narrimüts läheb hoopis selle nn. normaalse mehe pähe. Mida rohkem edasi, seda enim joonistus välja ka Bill Maher´i ego. Kui lõpupoole tegi mees juba puhast enesepromo, siis märgatav vaimse üleoleku tunne oli tal pidevalt sees ja ajuti muutus see isegi vestluspartnerit halvustavaks. Väga inetu oli kohati vaadata ja kuigi otsene häbitu käitumine puudus, oli Jeruusalemmas vanema ortodoksse juudi poolt Bill Maher´i suunas lendulastud "Schmuck!" sobilik. Kohati naljakas ja vägagi terav, kuid üldpildis mitte kuhugi viiv ja eneseupitusena mõjuv. 2,5/5

With Jesus dude.