Jaanuari alguses tuleb mulle külla internetisõber Moskvast. Õigem oleks vist küll öelda, et ta tuleb naise ja lapsega Tallinnasse nädalaks puhkama ja seda tehes leiab aega ka minu juures üks korralik õhtusöök ning hiljem linnas mitmed õlled teha. Poisi nimi on Sergei ja ma pole teda elus kunagi varem näinud, küll aga oleme hobitöö alaselt paar-kolm aastat irc´i kanaleid pidi vestelnud, kasutanud suhtluseks üht tagasihoidlikku foorumit ning vahetanud e-kirju. Tean, et kuti muusikamaitse käib krautrock´i, varase industriali ja EBM´i peal, kuid otsustasin käesoleva dokfilmi kaheksakümnendate nõukogude undergroundist vaadata just selleks, et muusikateemadel rääkida. Mulle on need vene undergroundmuusikud elu aeg ühed hipid tundunud, vahet ei ole kas nad teevad süntidega new wave´i, punkrocki või ekstreem metalit. Kaltsakad kes laulavad liblikatest ja lilledest ning väidavad, et nende lillede taha on peidetud riiki kukutavad mõtted ja parteid kritiseerivad torked. No ei ole, ongi ainult lilled ja liblikad aga kui välismaa mees kaameraga filmib, siis kõlbavad needki tekstid undergroundina välja pakkuda näitamaks oma dissidentlikkust. No filmist nägi küll kuidas mees organitest läks peale üht DDT laulu lavale muusikuid hoiatama, kuid üldpildis oli aasta 1989 veel Peterburis väga vagur. Meil laulis Villu Tamme juba teist aastat, et on perestroikas pettunud ning kõiki meid veetakse külmale maale, kuid venkud tegid samal ajal veel ikka muusikarevolutsiooni lauldes lilledest ja liblikatest. Ülevaate dokina väga hea,ega neid selle aja veidrama helipildiga bände muidu filmilindile saanud. Parim oli Aleksei Tegin oma etnoprojektiga mis kõlas nagu drone või doom. 3,5/5
Tegin rääkimas oma muusikast.
No comments:
Post a Comment