Tod Browning´u ulmefilm hullust teadlasest kes koos oma abikaasaga avastasid võimaluse elusolendeid kämblasuuruseks kahandada ning muuta neid peremehe mõttejõule reageerivateks nukkudeks. Vanakooli horror-põnevik, sedalaadi töö mis mulle poisikesena hirmsasti meeldinud oleks, sest õudust oli vähe ( no ma ju kartsin ikka neid õudukaid vaadata ) aga õudusfilmi silt ikka küljes ja sellest tekkinud kõheduseaura tuntav. Täiskasvanuna muidugi teine tera, meeldis hoopis selle tõttu, et põnevikumeister ei olnud lõpuni välja ulme-õudust vedanud, vaid otsustas filmi lõpetada hoopis imalavõitu draamana. Täitsa omapärane valik kolmekümnendate horrori kohta kus tavaliselt tulid lõputiitrid paarkümmend sekundit peale kolli surma. Tod Browning on tegija ja tema filmidele tuleb pilk peale heita, The Devil Doll oli ka selline lugu mis millegi erilisega ei vapustanud, kuid hea oli lavastaja vähetuntud toodanguga tutvuda. 2,5/5
The Devil Dog Doll.
No comments:
Post a Comment