Chris Ware - Jimmy Corrigan, the Smartest Kid on EarthPantheon 2000
Aasta suurim koomiksielamus! Kusjuures aasta ei tähenda siinkohal seda, et nüüd aasta lõpus loetud, värskelt meeles ja seetõttu troonile pääsemises eelisseisus vaid hoopis vastupidi - aasta otsa loetud koomiks ja ikka nii hea, et kuulutan kohe võitjaks, kuigi käeulatuses veel posu eile õhtul Opsilt laenatud uut kraami. Olen lihtsalt nii kindel selles võitjas, et need uued koomiksid ei suuda mingil juhul konkurenti pakkuda ning isegi Invisibles´i sari ja Desolation Jones jäävad kübeke maha.
Jimmy Corrigan on koomiksina nagu kõige piinlikust tekitavam indiefilm mis kunagi kinoekraanile jõudnud. Ei pea ma silmas piinlikust seoses vulgaarsuste või labasustega, vaid läbi tagasihoidlikkuse. Jimmy Corrigan on keskealine jobu kes elanud kogu aeg ema tuhvlialusena, kel puudub igasugune isiklik initsiatiiv, julgus suhelda ning kahjuks ja sära. Tegu on nii halli mehikesega, et sa ei paneks teda muidu tähelegi kui ta suust imelikku vigisevalt kõlavat andestusepalumist pidevalt ei kostaks. Kõik mida ta teeb, teeb valesti ja isegi kui mitte, on Jimmy õlul niipalju süüd, et talle tundub pidevalt justkui jääs ta teistele jalgu ning takistaks oma olemasoluga maailma arengut.
Teine peategelane on Jimmy vanaisa ja läbi tema tutvustatakse Michigani linna 100 aastat varem, näidatakse läbi poisikese silmade ajastu hinge. Tegelaskujud on võrratud, dialoogid ja monoloogis lahedad ning harvad aga kõige enim tekitas vaimustust joonistusstiil, koomiksi ülesehitud ja stilistika. 
Mikroskoopiliselt detailitäpne ja elutruu, arhitektuur ja pisiesemed, kõik on välja toodud hoole ja armastusega ning mõnda detaili võimendatud, et lugejat informeerida. Koomiks nõuab tähelepanu ja aasta seda lugeda tundus sobilik aeg, kahju isegi, et lõpu poole väheke kiirustasin ja võtsin ette 50-60 lehekülge korraga, sest kardan, järsku jäi midagi peentest pildimängudest kahe silma vahele.
Nüüd teksti postitamise järel lähen ja voldin lahti kõvakaamelise koomiksiraamatu kattekaane. See postrisuurune kaanekoomiks on mul magustoiduks jäetud. Mõnus!
9 comments:
Chris Ware on palju aastaid minugi üks lemmikautoritest olnud. Depressiivsete, staatiliste, skemaatiliste ja allasurutud ängiga (purunenud lootused, elamata jäänud elud jne) lugude jutustamises vist paremat meistrit pole. Ja kunstiline pool on kohati lausa hingetuks tegev,lisaks imponeerib mulle väga see retrolik hõng ja detailid, mida ta kasutab. Suureformaadilist "Quimby the Mouse'i" (mis ei mahu muuseas ühessegi meie raamaturiiulisse) peab ikka kohati lausa luubiga uurima. Üldse kõik teosed, mis ma temalt kohanud olen, on oma formaadilt nii riiulivaenuilik kui veel olla saavad...Ja ei suuda minagi tema raamatuid suures koguses korraga tarbida.
Ma ei ta Elina kas sa mu varasemaid postitusi ka lugenud oled, igal juhul juunis oli luubi all üks Chris Ware´i animatsioon.
Lost Buildings
god damn it.... speak english you fucking japs!
heh
fucking japs. see on hea
Speak english or die...
Mulle on välismaallased mitu korda öelnud, et eesti keel kõlab nagu jaapani keel, kuid see, et ta kirjapildis ka niisugune on, üllatab.
Eesti ja jaapani keele sarnasus on täielik bs
noh minule kui keskmaalasele on ka eesti ja soome keele sarnasus väga segane
Mul on hägune tunne, et see on hoopis tsitaat koomiksist.
Post a Comment