City of Life and Death - Nanking Nanking

City of Life and Death - Chuan Lu 2009

Vaatasin filmi ära ja aru ma ei saanud miks PÖFF´i ajal mõned filmi juba varem näinud inimesed väitsid, et peaks selle ikka uuesti ja suurelt ekraanilt üle vaatama. No alguses on üks kümne minutiline lahingkokkupõrge ja seda on otse loomulikult kinolinalt parem vaadata, kuid edasi läheb film ju draamana ning vaevalt inimsaatuste kujutamine otseselt suurt valget vajab. Ja veel vähem vajab suurt ekraani tapmiste ja vägistamiste kujutamine, mille kinokogemusena nautimine tundub minule vähemalt juba hälbena. Peaasi, et ükski verepiisk ega spermatörts raisku ei läheks, koduse telekaekraanilt ei kostu meeste surmakorinad ja vägivallas kriiskavate naiste karjed nii ehedatena, ei saa ikka seda õiget "naudingut" kätte. Või on mängus see kinogemusega saadud võimendus, et vaid suurelt ekraanilt adutakse täiel määral kogu valu, alles hiigelpildi ja DTS soundi mõjul ollakse võimeline oma isiklikus empaatias lõpuni välja laskuma. Elu ja surma linn oli tüüpiline draama mille vägivald ja selle kujutamine ei pääsenud mõjule mitte suure kinoekraani puudumise pärast, vaid julmusaktidele eelnenud ja järgnenud dramatiseeringu tõttu. Kui Nankingi kaitsjate tapatalgud on veel konkreetsed, siis hilisemad surmad ning vägistamised jäävad tänu loo jutustamisele pelkadeks seikadeks. Tapmine ja sõjatsooni vägivald üldse on hulga juhuslikumat kaootilisemat laadi ning seda oleks võinud ka nõnda serveerida. Vaevalt keegi vaatajaist tundis surnuksheidetud tütre isale rohkem kaasa, kuna kaamera peatus kahekümneks või isegi enamaks sekundiks mehe näol, näitamaks tema tundeid tütre kaotuse puhul. Must-valge pilt juba ise loob ( ja tegijate poolt taotluslikult ) üksikuid momente napsava dokumentalistika tunde ning vastavalt sellele oleks tulnud ka teos monteerida, mitte aga jääda käiama paari peategelase elu ning nende murelugusid täiesti tüüpilises kaadrite ülesehituses. Filmi alul nähtavas lahingus oli loodud muinasjutuline pilt jalaväelastest, kes liikumise pealt lasevad vintpüssi salve nii tühjaks, et viiele padrunile võrdub viis laipa, sihivad selga ja tulistavad imekuuli hoopis pähe või võtavad üldse sihtimata 150 meetri kauguselt mehe maha. Mõtlesin seda imelisi tulistamisoskusi nähes siis, et kas ka veresauna ennast on sarnaselt sõdurite laskmisoskusele tuunitud. Õnneks mitte ja pigem võis teost pidada tagasihoidlikuks kui verega liialdavaks, samuti oli osatud vältida mõningaid otseseid auke kuhu odavam linalugu oleks võinud komistada, kuid üldpildis oli tegu ikka väga tavalise draamaga. Exploitation võtmes lähenev Black Sun: The Nanking Massacre oli mõnes mõttes isegi parem, vähemalt mind puudutas sügavamalt kui see maailma kinode jaoks vändatud kurbfilm alternatiivse nimega "Rabes list". 3,5/5

Ühed värdjad tapavad teisi. Ja siis vastupidi. Ja siis tapavad ühed värdjad delfiine ja teised värdjad tiibetlasi ning kümneid kümneid muid väikerahvaid. Ja arvatavasti veel ka delfiine.