Jabondang seoneon: Mangukui nodongjayeo, chukcheothara! - Gok Kim, Sun Kim 2003Jänkidemaa indiekino juurest tekin väikese kõrvalepõike korea sõltumatu kino juurde, kuid luban teile, olen varsti õigel rajal tagasi. Vendade Kim´ide satiirifilm oli alul väheke oma pidevas tegevuse kordumises ehmatav, kuid teose ülesehitus nõudis seda ning kui sisse hakkasid tulema imepisikesed muutused, taipad järsku kui geniaalselt on võimalik väheseid vahendeid kasutades jutustada mõtlemapanevat allegoorialugu rahast ja rikkusest, inimhingede hooratööst ja tunnetemaailma vahetamisest materiaalsete rikkuste vastu.
Kriitiline satiir on peen kunst ja vennad Kim´id olid osanud Rahamaailma toimemehhanismid minimalistlikult, kuid teravalt ja löövalt välja tuua kasutades vaid poolt tosinat näitlejat, ühte tuba ning ühte digitaalkaamerat. Vaatajale näidatakse kapitalistliku ühiskonna ülesehitust mikromaailmas kus rikkust kogub ohmakas tänavakaupmees, oma keha hakkab müüma koolitüdruk ning pidevalt taovad kaarte kolm päevavarast, ehk töölised kes ei huvitu palju enese ümber toimuvast ning on valmis vastavalt rahale ja võimule mugavduma. Kim´ide ühiskonnas puudub revolutsioon, sest maailm haarab neid nii tugevalt oma haardesse, et kellelegi ei tule mõttessegi midagi muuta, raha ja seksi tahavad kõik ning kõik on ka valmis selle eest üht või siis teist "maksmisvahendit" kasutama.
Mulle iseenesest selline masendav lähenemine meeldis, see tundus aus ja kompromissitu, raha ruulib ja miks mitte läbi selle näidata olukorra lootusetust. Aga olukorda on võimeline hindama vaid vaataja, mitte selles maailmas elajad, sest Kim´ide filmi ülesehituslik kordamine samas ka uinutab, näitab muutusi teokäigul ning selles mikromaailmas elavad ei suuda väikeseid erinevusi tajuda, nende elu käibki loomulikku rada. Vaimukalt loodud mõistulugu meie ühiskonnast. Kümmekond minutit liiga pikk, kuid selle kannatab välja. 4/5
Siin toas toimuv on ühiskonna peegelpildiks.
No comments:
Post a Comment