Mind filmisõbrana häirib enim kui:Head filmi laidetakse
61 (37%)
Halba filmi kiidetakse
103 (62%)
Votes so far: 164
Tänud kõigile vastamise eest! Nagu näha peetakse suuremakas patuks kui halba filmi kiidetakse ja antakse sellele liiga kõrgeid hindeid. No eks saame peatselt Avatari pealt selguse kas nooremad kinokülastajad on hinnetega 8/10, 9/10, 10/10, 11/10 ja 12/10 (tõsijutt!) üle pingutanud või siis tõesti on Cameronius loonud täispunkte vääriva linaloo.
Sealt edasi järgmise küsimuse juurde. Kas tehnilised uuendused ja visuaalsed ultra-maiustused vabandavad välja kehva näitlemisokuse, klišeeliku sisu ja nõrgad dialoogid nii, et nõrgad küljed hindamisel unustatakse ning võimendatakse vaid üldpildis saadud positiivset kinoelamust või tuleks arvestada kõigega, hakata arveametniku täpsusega kokku lööma plusse ning miinuseid?
Tänan vastamast! -------->
22 comments:
First post!
second!
mind tegelikult väga huvitab, kummale poole rindejoont Trash pärast Avatari nägemist asub, kas tuleb hindamissüsteemi laiendada, või ühineb MNC Tarbatu tankipataljoniga ka Trashi juhitud 7. jälaväerügement.
Trashil ikka JR 200, hö hö hö
Tehtud!
Muuseas, ma pole väitnud, et emotsiooniajel ei saaks hinnata - saab küll, aga milleks sel puhul 10/10 süsteemi kasutada ?
sitt/savi/päike süsteem sobib ka ja kui vaja, siis võib oma eufooria astme avalikuks määratlemiseks ju alati ka 12/3 lajatada või "päike +3" näiteks...
Mina hindan filme alati saadud emotsiooni põhjal. Aga kui sisu ja dialoogid sitad on, siis peab see visuaalne komm ikka neetult magus olema, et seda head emotsiooni ja head hinnet minust välja meelitada. Kolmemõõtmelisena nähtud Avatar seda suutis, hindasin teda Ulmefoorumis 9/10 vääriliseks.
Kellele seda objektiivsust ikka vaja on, hääletasin esimese variandi poolt.
Ptüi, teise variandi poolt.
Panin emotsiooni... eelkõige seepärast, et kohutavalt jälestan seda eriefektide ja üldse tehnilise mumbo-jumbo millekski oluliseks pidamist... hea kunstiteos (sh ka film) on kunstiline tervik ning lahedad kihvid ei tee sitast saia... muidugi, räägin ikka teostest, mille tegijatel on standartsed ametioskused käpas...
mina ei saa küsimusest aru. vastusevariandid ei välista üksteist. muidugi hinnatakse emotsionaalselt aga arvestatakse ka üksikuid elemente. üldiselt minu jaoks miskid eriefektid sitta sisu välja ei vabanda. võtame näiteks selle kuulsa gay-epopöa the lord of the rings. jah, kõike on võimalik nüüd filmis näidata, aga kui sisu on nõrk, stsenaarium on vilets ja lavastaja kulutab ruutmiilide kaupa filmilinti pisarais ilusate poiste näitamisele, siis ei tekita ka need pidevad skriinseiverid mingeid positiivset ülshinnagut. või võtame näiteks filmi children of men, mille tehniline teostus oli uuenduslik ja revolutsiooniline ja filigraanne, sisu ja sõnum oli isegi 2009 aasta inglise filmi kohta uskumatult rõve või tegelikult olematu.
@Lauri
JR 200 - faking täpne lajatus! :)
Mind ennast ajab tihti hoopis närvi see kui ei öelda head ega halba, vaid veeretatakse arvustuses niisama juttu. Tavameedias on see tihti nii.
Küsimus tekkis kuna Filmiveebis anti täishinne, kuid samas tunnistati kohe kõrvale, et jah, sisu oli veits plämm, dialoogid loded ja näitlejad kivist. No enam-vähem nii. Imestasin siis koos MNC-ga, et miks sel juhul täishinne ja mitte näiteks 8/10 või nii...
Täna aga oli ka vastiupidine näide. Mart Kalvet andis Ekspressis One Dollar Project´ile 7/10 aga samas mainis kohe, et ülikõva plaat ja ühtegi halba lugu plaadil ei ole. No kui nii hea ja veatu, miks siis mitte kõrgem hinne?
Kallis Trash
nu aga minuarust asja point selles ju ongi, et isegi 7/10 pole halb hinne- arvestades, et alles 5/10 on keskpärane...
Ok, ülikõva plaat viitab siiski juba sinna 8-9 piirimaile, aga sõnastus on igasugu "muudel inimestel" nagu ta parasjagu on ehk - VALE !
Lisaks tsiteerin klassikuid ehk iseennas : "....muidugi kui sa oled kõikidele viimasel ajal nähtud filmidele 10/10 virutanud, siis oled omadega ummukses. Sel puhul oleks üldse targem kolmepunkti süsteemi kasutada... blablabla...."
See sõna KALLIS tegi küll sooja tunde hinge.
Ma ei oska häält anda, mõnes mõttes on esimene, mõnes teine. Eks need asjad peavad ikka tasakaalus olema.
Aga sellest, et antakse max punktid ning siis virisetakse, et tegelt ikka ei olnud max, ma ei saa küll aru. What's the point siis nagu?
http://publik.delfi.ee/news/muusika/article.php?id=28042269
olen seda alati kahtlustanud
Kopin ümber: Homode ja lesbide väljaanne Out on uurinud muusikutelt, toimetajatelt ja diskoritelt millist muusikat omasooiharad kõige rohkem kuulata armastavad. Top on valminud ja võib öelda, et nimekirjast leiab nii rokki kui ka diskot.
Võitjatena troonivad David Bowie ja The Smiths.
Esikümme näeb välja järgmine:
1. David Bowie - The Rise and Fall of Ziggy Stardust (1972)
2. The Smiths - The Smiths (1984)
3. Tracy Chapman - Tracy Chapman (1988)
4. Indigo Girls - Indigo Girls (1989)
5. Judy Garland - At Carnegie Hall (1961)
6. The Smiths - The Queen is dead (1986)
7. Elton John - Goodbye Yellow Brick Road (1973)
8. Madonna - The Immaculate Collection (1990)
9. Cyndi Lauper - She´s so unusual (1983)
10. Antony and the Johnsons - I am a bird now (2005)
He he! Cyndi Lauper on üsna ootamatu minu jaoks.
Judy Garland samas ei üllata sugugi.
Avatari puhul võime näitlejatööd ja asjad jätta kus seda ja teist... EPIC 3D ALL THE WAY!
Et seda suurepärast 3d nautida tuleb istuda 7. ja 8. rea vahel asuvasse istmele 10,5. Teha kümme kükki, paitama oma pead ja hüppama ühel jalal.
Seda peaks uurima jah, et kust kohast see parim vaade on, mul ikka kavas naisega koos ära kaeda.
Arveametnik hindabki filme kahel skaalal: emotsionaalsel (meelelahutus) ja intellektuaalsel (meeleteravus) :)
Avatar: ML: 4/5, MT: 1/5
No nii oleks lihtne jah aga kui peab ühe numbriga rahulduma, siis tundub see tihti hulga keerukam.
2012 oli sitt just sellepärast, et dialoogid olid sügavalt mannetud. Eriefektid olid kenad mu arust, story veits veider, a samas kõige rohkem häiris sitt näitlemine seal. Avatar julgen küll öelda, et 9/10 tuleb ikka ära. 7. rida koht nr 7 oli päris hea, a vb on 9. või 10. rida sobivam.
Post a Comment