Friday, February 05, 2010

Sara

Sara - Maciej Slesicki 1997

Alkohoolikust eriüksuslase peretragöödia on vaid süvendanud mehe joomahullust, kuid kusagilt peab ka viina ostmiseks raha hankima ning kasimata haisev parmott läheb kohalikult maffiabossilt turvamehe ametit välja nuruma. "Ärimees" heidab vaid ühe pilgu peale, lubab anda pudeli õlut ning saadab joodiku minema. Juhuse tahtel aga plaanivad konkurendid just sellel hetkel atentaati, endine commando päästab krimikunni elu ja palgatakse tööle aga vaid ampulliga naha all. Mõne aja pärast usaldus mehe vastu süveneb ning boss teeb endisele parmule ülesandeks kaitsta oma alaealist tütart, seda vaatamata viimase pirtsakale suhtumisele talle määratud "autojuhti". Kui aga mees päästab ka tüdruku elu, muutub viimase suhtumine oma kaitseinglisse.Paar päeva tagasi Szamanka´t vaadates tuli hirmus ise mõnda Boguslaw Linda´ga filmi vaadata ning taaskord võtsin ette kunagise lemmiku. Suur rõõm oli tõdeda, et kunagi väga meeldinud film oli siiani super-hea, võiks isegi öelda, et üks paremaid b-põnevikke mis kunagi vändatud. A-klassi filmiks ei nimeta ma seda populaarset poola filmi vaid seetõttu, et lavastaja ise on meelega oma filmi just odavamat laadi põnevikuna üles ehitanud, kuid teinud seda oskuslikult ja hoolega, pakkunud piisavalt pulp-momente, et rebida filmi eemale kunstilise suunaga draamast ning samas jälle luues lihtsa filmiga uut kunstiteost. Ilmekas näide sellest kuidas on võimalik banaalsest loost välja meelitada suurepärane saavutus. Sara puhul ei saa ümber ega üle Luc Besson´i Léon´ist, juba teose pealkiri on nagu tagurpidi peegelpilt kus mõrvari nime asemele on asetatud kaitstava nimi. Peategelase nimi on siingi Leon, tema välimus meenutab eeskuju, samuti on ju tegemist noore tüdruku ning keskealise mehe suhtega. Leon´i filmi paralleel on taotluslik, lavastaja ei püüa o0ma imetlust eeskuju suhtes varjata, paaris kohas on näha seintel isegi originaalfilmi plakateid, vaid teeb oma tööga austusavalduse Besson´i miilikivile. Leidub viiteid ka teistele filmidele ( John Woo näiteks ) , kuid Leon on põhiline ja seda homage´i tunnetades sümpaatia Sara vastu vaid kasvab, alati on mõnus kui keegi ausat respekti üles näitab. Kui eeskujus palgamõrvar Leon ja Mathilda nahistasid vaid uncut pedoversioonis, siis käesolevas filmis hüppavad Leon ja Sara ( Agnieszka Wlodarczyk oli võtete ajal 16 aastane ) üsna ruttu voodisse, ei häbeneta paljast pinda ega kuuma kirga. Tegu ei ole aga vaid seksiga, arenev armastus on kujutatud ülimalt armsa ja romantilisena, lausa pisara võib silma võtta ja hinge paneb ohkama. Muidugi on ka see sulnis armusuhe taas täpselt b-filmidele omase liialdusega, kuid siingi osanud lavastaja kõike nii hästi kujutada, et noorte suhe paneb kivikujudelgi hinge heldima. Ja lõpuks veel kogu üheksakümnendate keskpaiga stilistika. Omal ajal ei osanud nende pättide välimust ja uusrikaste maitseeelistusi piisavalt tähele panna, olid meilgi ju samalaadsed kantpead ja "oligarhid". Nüüd tagasivaatena tuleb aga kogu see pätimood ning rikkakitš selgelt meelde, tungib teravamalt esile ja paneb täiega irvitama. Aga selle üle irvitab ka lavastaja ise, paljud teose mustahuumori momendid on just üles ehitatud ajastu vaimule. Vaimustav lihtne krimipõnevik mille huumor, romantika ning austus eeskuju suhtes on nii selged ja positiivsed, et ma ei ole kitsi panema pea täispunkte. See teos võiks olla eeskujuks kuidas teha korralikku b-põnevikku. Leon´i fännidele kohustuslik! 4,5/5
Leon ja Sara tangot tantsimas.

6 comments:

metsavana said...

Hea film oli tõepoolest

Trash said...

Ma lausa nõuan, et sa sellest kirjutaksed!

metsavana said...

Kui suisa nõutakse siis tuleb kirjutada.

Trash said...

Ja nõutakse nii, et kohe hakkad kirjutama ning ma saan õhtul nii kella 8-9 ajal lugeda!

metsavana said...

Ega kunsti saan tagant sundida, vaim peab enne peale tulema.

Tegelikult jäin filme vaatama ning kasvatavasin võlga blogi ees veelgi.

Trash said...

Ja ma nii ootasin, käisin iga veerandtunni tagant tsekkamas. :(