Kholodnoe leto pyatdesyat tretego - Aleksandr Proshkin 19871953-nda aasta külm suvi Siberi kolkakülas. Stalini surma puhul antud amnestia vabastas hulgaliselt kriminaale ning üks vangist vabanenud bandiitide rühm otsustas röövida metsade-jõgede vahel asetsevat küla, teha tühjaks kohaliku ühistu kassa, võtta kaluritelt mida võtta annab ning jääda varitsema peatselt saabuvat postipaati. Küla miilitsionäär tehti esimesena kutuks ning sama saatus võib oodata ka teisi kui ei astuks välja ootmatud kaitsjad, kaks GULAG´ist vabanemise järel asumisel olevat poliitvangi, endine nõukogude armeekapten ja spiooniks tembeldatud diplomaat.
Aleksandr Proshkin´i film oli vähemalt minu arust oma valmimisaasta kohta väga julge ja kui glasnost-perestroika ei oleks pungi ajanud, siis kindlasti võinuks see linalugu riiulile jäädagi. Ühelt poolt muidugi põnevik, isegi westernit meenutav, kus ühes külas seisavad vastakuti grupp kõrilõikajaid ning juhuse tahtel sinna sattunud kangelane, kuid see on kõigest väline külg. Hulga rohkem räägib film nõukogude inimesest aastal 1953, tema mõttemaailmast ning käitumisest. Vaataja mõistab koheselt, et poliitvangid on süütuna kinnipandud ja asumisele saadetud, kuid külaelanik ütleb ikka mokkaotsast, et kui istusid, siis järelikult asja eest, ega riik ju ometi patutuid nuhtle ning platnoi peksab saapaga makku ning küsib, et kas sa tõbras ei armasta kodumaad või? 
Bandiidid on lihtsalt olustiku avajaiks, nende asemel vastanduvad tegelikult poliitilistele hoopis külaelanikud ise, täpsemalt öeldes kohalik koorekiht. Ment veel venitab, et võiksite inimese moodi elama hakata aga kohalik partorg on hoopis teist masti mees, tema jaoks on poliitvangid ehtsad riigireeturid ning seda ei aita kindlasti peast pühkida ka fakt, et peagi muututakse ise reeturiks. Väiklased inimesed kes on valmis igat võimalust enese kasuks ära napsama, kelle jaoks parteiretoorika vabandab välja platnoide omavoli, kuid mitte inimese kes GULAG´i süsteemi on sattunud vale paragrahvi alusel. Vaimustav draama, soovitan kõigile! 4,5/5
Küla ei näe ka Nõukogude filmi mõistes musterlik välja, majad lagunevad ning isegi kultuurimaja akendel puuduvad pooled klaasid. Puudus paistab olevat kõigest ja talveks võib oodata isegi näljanäpistusi.
4 comments:
Väga hea film tõesti, olen mitu korda näinud. Võiks veel lisada et vana poliitvangi roll jäi Anatoli Papanovile viimaseks, ta suri vahetult peale filmivõtete lõppu. Kes teda Briljantkäest ei mäleta, peaks vähemalt "Nu pagadi" hundi häält meenutama.
Heikki teadis ka tööl kohe, et Briljantkäe mees mängis, ise ma ei oleks kuidagi ära tundnud. No kui öeldakse, siis muidugi aga muidu...
Papanov on enne kõike ja kõigepealt aadlipealik Vorobjaninov "12 toolis."
Nüüd vaatan ülal olevat pilti ja tuleb seegi tuttav ette.
Post a Comment